2005; „Põngerjate laulud”, 2006). Noorteraamatute ja lastekirjanduse uueks jooneks on saanud sarjalisus: Aino Perviku Paula- sari (alates 2001) ja Tirilinna lood (alates 2009). Tõstavad esile lasteluuletajaid: Heiki Vilep ( „Tere!” 2002; „Minu laul” 2003; „Tahaksin olla” 2005; „Katus sõidab” 2007) ja Ilmar Trull („Iseloomuga loom”, 2005; „Musta kassi mumba”, 2006; „Järvevaht ja joogivesi”, 2007). Kümnendi tippteos on Aino Perviku diloogiat, mis koosneb raamatutest „Maailm Sulelise ja Karvasega” ning „Suleline, Puhuja ja Must Munk”. Esile tõstab veel kaht noort debütanti: Kristiina Kassi („Kasper ja viis tarka kassi”, „Samueli võlupadi”) ning Piret Raua („ Ernesto küülikud”, „Sanna ja salakütid”), kellel igal aastal ilmub uusi teoseid. Võib ka öelda, et üheksakümnendate ja uue aastatuhande alguse lastekirjandus on täiesti erinev.
Lastekirjanduse klassikute koondkogumikud on ilmunud kirjanikelt Leelo Tungal, Ott Arder, Ellen Niit, Hando Runnel või teemakesksed lugemikud „Ema, loe mulle!”, „Ruttu tuttu!”, „Unustatud mänguasjad”, jpt. Kindlasti väärivad selles kontekstis mainimist Reet Krusteni asjatundlikult koostatud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2008) ja „Eesti muinasjuttude kuldraamat” (2009), samuti vastsündinutele jagatavad esimesed raamatud. Autor peab kümnendi tippteoseks Aino Perviku diloogiat, mis koosneb raamatutest „Maailm Sulelise ja Karvasega” ning „Suleline, Puhuja ja Must Munk”. Klassikut Andrus Kivirähka Lotte-teosed ning lühijutud („Kaka ja kevad”). Esile tõstab veel kaht noort debütanti: Kristiina Kassi („Kasper ja viis tarka kassi”, „Samueli võlupadi”) ning Piret Raua („ Ernesto küülikud”, „Sanna ja salakütid”), kellel igal aastal ilmub uusi teoseid. Autori arvates on eesti lastekirjandus
Murdepunkt Murdepunktiks on ,,Hõbedaketrajad" (1977), teos teose loomisest, mis näitab Eesti kuulsaimast hobusevargast Rummu Jürist filmi tegemist. Keskpunktiks on 70ndate nõukogu Eesti filmielu tegelastevahelised intriigid, kadedus ning oskamatus kunsti teha. ,,Kalevipoja mälestustega" on sarnane Rummu Jüri rahvuskangelase maine üle irvitamine. Järgnevat diloogiat ,,Ah soo..." (1979), ,,Või nii!!!" (1983) peetakse tragikomöödiaks, kuna tõsiseid probleeme (tühirabelemist) käsitleb Vetemaa sõbralik-pilkavalt. Nendest romaanidest alates hakatakse Vetemaad pidama ajaviitekirjanikuks. 1985.aastal ilmus ,,Möbiuse leht", mille esimeses osas on juttu mehest, kes mälu kaotatuna viibib vaimuhaiglas, kus üritab läbi lapsepõlve mälu taastada. Enn Vetemaad on nimetatud Eesti kõige nüüdisaegsemaks kirjanikuks. Tema viimane
annaabi.ee 
