ökonoomilise ja klassi faktorites. Fashism: Samal ajal kui liberalism, konservatism ja sotsialism on üheksateistkümnenda sajandi ideoloogiad, oli fashism alles algamas kui ,,kahekümnenda sajandi laps". Kuigi fashismi jälgi võib leida ka hilises üheksateistkümnendas sajandis, loodi ja vormiti fashism Esimese Maailmasõja ajal ning sellele järgnenud teravnenud oludes. Kaks põhilist fashismi ilmutajat olid Mussolini fashistlik diktaatorlikkus Itaalias 1922-1943 ja Hitleri natslik diktaatorlikkus Saksamaal. Fashism peab tähtsaks ratsionalismi, progressi, vabadust ja võrdsust mida saavutatakse võideldes, ainu-valitsemise läbi, ainu võimu kaudu ja läbi heroismi ning sõda. Individuaal selle lihtsas mõttes ei oma tähtsust ega mõjuvõimu. Anarhism: anarhismis põhiliseks teemaks on uskumus et poliitilised autoriteedid ja riik/valitsus on kurjad ja ebavajalikud (anarhia, ehk ilma reegliteta).
sõjalisest konfliktist hoiduti, hakati nimetama Külmaks sõjaks. Üsna peatselt pärast pärast Teise maailmasõda jagunes maailm kaheks: kaks suurriiki, kellele mõlemale antud nimetus ,,võitja" ei mahu korraga ühele pulgale. Selgitamaks välja, kumb on seda rohkem, algas võistlus erinevatel aladels. Aluseks sai maailmavaadete erinevus, ms on küll vähem avaldunud, kui siiski kaalikas aspekt. USA-le kui demokraatlikule riigile oli vastuvõtmatu NSVL-u diktaatorlikkus ja kommunism. USA püüdeid NSVL-u mõjusfääris olevaid riike läänelikumaks muuta blokeeriti. Kõik läänelik kuulutati halvaks, raadio jms saated keelustati ning ei edastatud rahvale. ,,Ida" elas ,,raudse eesriide" taga. Kumbki riik propageeris vaid enda tõekspidamisi. Teise maailmasõda tagajärjeel vabaks saanud Inglismaa ja Prantsusmaa koloniaalalaad siesid tihti kahe valiku ees kas kommunism või demokraatia. Riik jagunes sageli kaheks ning tekkisid konfliktid
jõudnud. "Suurooperlikkus" ja purunenud ideaalid 1852. a. tegi Pariisi Maailmanäituse komitee Verdile ettepaneku kirjutada ooper prantsuse silmapaistva dramaturgi B. Scribe'i ja Ch. Duveyrier' libretole "Sitsiilia verepulm". Euroopa muusikakeskuse suurteatri lavastuslikud võimalused ning arvuka orkestrikollektiivi meisterlikkus meelitasid Verdit, ehkki sealsete rezissööride ja lauljate omavoli ning kriitikute üleolev diktaatorlikkus teda ikka ja alati häiris. Ooperi kirjutamine oli suurte raskustega seotud. Teose struktuur ja venitatud tegevustik, prantsuskeelse teksti ohtrus ning kohmakas finaal piirasid fantaasialendu. Võitlus prantsuse anastajate vastu XIII sajandil Sitsiilias kajastub libretos skemaatiliselt ning tausta funktsioone täitvalt, karakterid pole küllalt reljeefsed, negatiivne leer on ülepakutult õilis. Verdi oopereist kõige pikem avamängust, viiest vaatusesi ning neljaosalisest
annaabi.ee 
