omas ajas ja mida ta saavutas. Justinianus ja Tribonianus seadsid oma tööle praktilisema eesmärgi. Ennekõike pidid koodeks ja novellid andma kohtupidamise ja halduse kasutusse kehtiva õiguse käepärasemas vormis. CIC sisaldas allikaid Rooma õiguse tuhandeaastasest ajaloost. Õiguspraktika ei saanud tegelda kauge ja võõrkeelse õiguse minevikuga, et korraldada kaasaegne. Nii hakati Justinianuse vastupidisele seadusele vaatamata varsti tegema väljavõtteid digestidest, mis ju olid ise juba katkendid. Akadeemiline hariduse ja õiguspraktika valmistasid kreekakeelseid kokkuvõtteid, mis tegid originaali üleliigeks ja kinnitasid selle kasutamiskõlbmatust Ida- Rooma riigis. Kokkuvõttes oli Corpus iuris civilis tema loomise ajal eksisamm. Ta ei saavutanud kusagil kehtiva õiguse seisundit ja unustati peagi. Et see näivalt surnultsündinud ärkas pool tuhat aastat hiljem ellu üllatavalt elujõulisena, on sootuks teine asi. Siiski tekib küsimus, miks
Euroopa õpilaste seas, kes soovisid saada uusi teadmisi. Keegi aga ei suutnud omandada põhjalikult teemat vaid paari aasta jooksul. Paljud õpilased kuulusid vaimulikkonda. Nemad õppisid peamiselt Rooma õigust ja selle funktsiooni kanoonilises õiguses, mis oli üldjuhul peateemaks õiguse õppimisel. Rooma õiguse tundmine aga nõuab palju ulatuslikumat tööd. Bologna õpetamismeetodid alates 13. sajandist näitavad, kuidas Justinianuse koodeksi süsteemi järgi peeti eraldi loengud Digestidest, Codexitest ja Institutsioonidest. Esiteks oli arutelu ja selgitus iga raamatu ja pealkirja ning seejärel paragrahvi ja tekstiasetuse kontekstis. Aluseks oli juriidiline tekst, milles selgitati paralleelsed punktid ja vastuolulised viited lõigetest. Seejärel tõsteti esile näited argumentides igas tekstis ja arutati miks on see oluline teksti seisukohalt. Seoses üldiselt aeglaselt edenevate Corpus iurise harjutustega, toimusid rasked õiguslikud küsimused dispuudi vormis. 13
Aga just omandi- ja lepinguõiguse põhimõtted eraõiguses oli need, mis mõjutasid hilisemate õigussüsteemide kujunemist. Lääne-Rooma riigi lagunemisega (lõplikult 6.sajandil) säilis professionaalne õiguskultuur mingi määral ainult kirikutes. 11. sajandil tekkis aga vajadus universaalsema ja kõiki uusi majandussuhteid võimaldavad õiguse järel ning taasavastati Digesta. Ja seejärel Institutsioonid, mille järgi hakati ülikoolides õpetama õigust. Pikapeale jõudis õigus Digestidest ka praktikasse. Sellist Rooma õiguse ülevõtmist nimetatakse retseptsiooniks. Tähtis on aga see, et ühtse õppekeelega – ladina keelega – Euroopas jõudisid ladina keeles kirjutatud seaduseraamatud õpetatud juristideni ning arenes välja ühise õiguse ehk ius commune traditsioon. Ius commune kehtis tavaliselt subsidiaarõigusena, st kui kohalikes seadustes, tavades jne vastavat regulatsiooni ehk õiguslikku lahendust ei olnud, otsiti seada ius commune’na kehtivast Rooma õigusest
annaabi.ee 
