Lõunaeesti keeleala keskne murre. Siirdeala põhja- ja lõunaeesti keele vahel. Häälduslikud erijooned · Q3, tulli 'tuli' · Lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, vigurdega 'viguritega' · Diftongide teine osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, saendest 'seinadest' · Pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2-s · *eü > ei/öi/öü, keitmä 'köitma', löidse/löudse 'leidsin' · Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä 'hüüdma' Morfoloogilised eriojooned · De-sisseütlev, küläde 'külla' · Ne- ja us- sõnade sisseütlevas i · De-lõpulised viisiadverbid · Tugevaastmeline i-mitmus · Nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp, (oleme) löüdnüme 'oleme leidnud' · Eitavas kõnes samuti pöördelõpud, es tuleva 'nad ei tulnud' · Demontratiivpronoomenites lähedase ja kauge vastandus: sii 'see' ja nii-nee 'need'
vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7. lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`). 8. sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` pu^lde pä^de `poole peani`) 9. ne- ja us- sõnade sisseütlev on i lõpuline (minestuzi `minestusse`). 10. i- mitmus on säilinud üsna hästi, aga üldistunud tugevaastmeliste vormidena (lehtist `lehtedest` jalgul `jalgadel`) 11. tartu murdele on omane kahe demonstratiivasesõna sarja kasutus. Lähedal
lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, nt vigurdega ‘viguritega’, mereld ‘merelt’, ooldelt ‘huultelt’; diftongide II osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, nt saendest ‘seinadest’, laalan ‘laulan’; pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2s, nt söönü ‘söönu , oole ‘huuled’; tärn eü – ei/öi/öü, nt keitmä ‘köitma’, löidse/lõüdse ‘leidsin’; Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ‘hüüdma’; Morfoloogilised erijooned de-sisseütlev, nt küläde ‘külla’; ne- ja us-sõnade sissetlevas i, nt pahandusi ‘pahuksisse’, tõisi ‘ teise’; de-lõpulised viisiadverbid, nt ennembide ‘varem’, julgede ‘julgesti’; TA i-mitmus, nt tähtiga ‘tähtedega’; nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp, nt (oleme) löüdnüme ‘oleme leidnud’, (os) saanuti ‘oleksite saanud’, (olevat)
annaabi.ee 
