aastal põhjendas Ta seda seoses õppeprotsessi kasvatusfunktsioonidega. (vahendav allikas R. Liimeys-Sorokin 1998:16) Selle järgi määravad õpetuse kasvatusliku mõju õpitegevuse organisatsioonolised vormid, mis on õpetamise sisust suhteliselt sõltumatud ning kujundavad koolisiseseid suhteid. (R. Liimets-Sorokin 1998) Seda miks Liimets jäi truuks rakendusvahendite süsteemile saame ehk kõige paremini teada H. Liimetasa 1974.aastal koostatud tööst "Isiksuslik aspekt didaktikas" (R. Liimets-Sorokin 1998), kus Ta ütleb, et pedakoogilise tegevuse strateegia kavandamiseks on oluline teada, millised on isiksuse kujunemise seaduspärasused. (H. Liimets 1974) Siin on ühendatud kaks väga erinevat asjaolu, interiorisatsiooniidee ja gestaltpsühholoogiast pärinev suhetamise idee, mis kerkis analüüsitava isiku juures esmakordselt esile 1972. aastal Tbilisis NSVL Psühholoogide Seltsi kongressil. (vahendav allikas R. Liimets-Sorokin 1998:16) Sisuliselt
Töötas välja integraalse didaktika kontseptsiooni. Ainult intellektuaalsele arengule orienteeritud didaktikateooria ei peegelda tervikliku isiksuse kujunemise protsessi täielikult. Ainult õppetegevus loob tingimused ellu lülitumist võimaldavate integraalsete isiksuseomaduste kujunemiseks (A.Liimets 1998). Heino Liimetsa uurimisprogramm oli eelkõige suunatud teoreetilis-metodoloogilistele otsingutele didaktikas. Ta püüdles traditsioonilise ainekeskse didaktilise paradigma kummutamise poole ning tahtis luua metodoloogiliselt uue isiksuse arengu keskset kontseptsiooni. Tema peamiseks panuseks võibki lugeda õpetamise metoodika moderniseerimist, et õppimine väljuks ainekesksuse raamidest ning muutuks õpilase jaoks loogilisemaks ning lihtsamaks. Heino Liimets mõistis kasvatust kui tingimuste loomist arenguks, kui õpilase elutegevuse organiseerimist. Inimene õpib ja areneb aktiivse tegevuse kaudu
haridusliku erivajadusega õpilase arengu ja toimetuleku jälgimiseks koostatud individuaalse arengu jälgimise kaardil. Individuaalse arengu jälgimise kaardi koostamise ja täitmise eest vastutavad isikud koolis määrab direktor. (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus 2010) Andeka lapse arendamine koolis on seotud paljude pedagoogiliste probleemidega: kasvatuse ja õpetusega, samuti tema arengut soodustava õpikeskkonna loomisega. Õpetuse teoorias ehk didaktikas on õpetuse individualiseerimine selleks lähtepunktiks, mille andeka lapse arendamine on kõige rohkem seotud. Didaktika printsiip on põhimõte, mida on otstarbekas kõigis õppeainetes silma pidada tuleb nii palju kui võimalik arvestada lapse eripära (Unt 2005: 59). Individualiseerimist on alati vajanud need lapsed, kes teistest millegi poolest tugevasti erinevad. Andekuse teooriates ongi eristatud eesmärkidena annete arendamist ja andekate arendamist
annaabi.ee 
