· Diskursusanalüüs uurib keelt kasutuses, kõnet kui tegevust verbaalset protsessi, mille kõigus tähendusi omandatakse, muudetakse, kaotatakse ja uusi tähendusi tekitatakse. Keelevahendite piiratud ja väljendatavate tähenduste piiramatus tingib selle, et keel on pidevas muutumises. · Keel peegeldab, kuid samas on ka loov ja viitav vahend ja tingimus, keelest arusaamine eeldab ka teadmist kontekstist. Bahtin rääkinud keele dialoogilisusest ja kõnezanritest. · Analüüsi eesmärk on avastada keeles fikseeritud mustreid ja praktikaid. Diskursus. (Ilmselt kõige rohkemate definitsioonide ja lähenemistega sõna, millega kokku olen puutunud, seega toon nendest kümnetest ära ainult ühe.) M.Foucault (1972) diskursus on sotsiaalne praktika, mille käigus luuakse objekt, millest räägitakse. Diskursuse neli tähendust sõltuvalt rõhuasetusest
tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e
Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad. Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest. M. Rifaterre, 1978 ,,Luule semiootika", intertekstuaalsus on hüpogramm kui anagrammi (võõrasse teksti peidetud või sifreeritud tekst) vaste. Intertekstuaalsust võib seletada hüpo- või anagrammi abil, sest need on peidetud teksti pindmisse kihti. Igasugune tekst võrsub võõrast tekstist, mis jääb teksti pindmisse kihti ana- või hüpogrammina. Need on mingid kõrvalekaldumised. 20
annaabi.ee 
