analoogsed vastandused: massikultuur/eliidikultuur; vaimulik kultuur/ilmalik kultuur; valitsev kultuur/allutatud kultuur; ametlik kultuur/kontrakultuur jt). • Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi. • Nn. eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras. • Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm). • Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis. Rahvakultuuri ajaloo esiletõusu põhjused • 1960
Kõige eelneva järeldus on, et tähistaja ja tähistatava eristamine on võimatu. Nad on ebaefektiivsed sellise kirjandusliku praktika jaoks, mis tegeleb eranditult dialoogiliste tähistajatega. Diskursuste tüpoloogia. 2 diskursuse tüüpi: eepiline (ajalugu ja teadus) ja Menippose (karnevali sisaldavad kirjutised ja romaan), mis ületab keelud. Monoloogiline diskursus (eepika, ajalugu, teadus) vastab Jakobsoni keele teljele. Dialoogilises diskursuses, mis sisaldab Menippose diskursust, karnevali ja polüfoonilist romaani, kirjutamine loeb teist kirjutust, loeb iseennast. Eepika ja karnevali tüüp on kaks voolu, mis moodustavad Euroopa narratiivi, vaheldudes vastavalt aegadele ja kirjanikule. Euroopa romaani pinnaseks on kaks žanrit: Sokratese dialoog ning Menippose diskursus. Sokratese dialoogi ja sõna ambivalentsuse seos on ilmne. Menippose diskursuses vabaneb sõna eeldatavatest
all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, "vaikiva enamuse" kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi. Aga mis on rahvakultuuri ajalugu? Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi. 1. Nn. eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras. 2. Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm). 3. Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis. Kuidas tekkis? 1960. aastate populaarkultuuri pealetung Lääne
annaabi.ee 
