Antiikfolosoofia, eelkõige materialistliku filosoofia ja Aristotelese aegumatuks teeneks jääb, et nad panid filosoofialele kui teadusele kõikehõlmava ja süsteemipärase aluse, koostasid tema jaoks ka hilisemal ajal kehtiva mõistete süsteemi ning käsitlesid kõiki filosoofia põhiküsimusi või vähemalt tõstatasid need. Antiikfilosoofia mõju on jätkuvalt kestnud tänapäevani. Tema peateene on tolle aja kohta kõrgeimate ja arenenuimate dialektiliste ja materialistlike teooriate loomine. «Kui metafüüsikal on kreeklastega võrreldes õigus üksikasjus, et siis on kreeklastel metafüüsikaga võrreldes õigus üldises. See on üks põhjusi, miks me oleme sunnitud nii filosoofias kui ka paljudel teistel aladel ikka ja jälle tagasi pöörduma tolle väikese rahva saavutuste juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on talle kindlustanud inimkonna arenemise ajaloos koha, millele ükski teine rahvas ei saa pretendeerida
vastuoludest möödavaatamist kui ka nendest möödaelamist. Selle põhjuseks ei olnud aga kirjaniku enda sisemine konfliktitus, vaid kaasaminek elupraktikast irdunud mõtlemisviisiga. Inimese ja elu varjatum, traagilisse suubuv pool ei olnud kirjanikule kaugeltki mitte tundmatu maa. Poleks ka õige väita, nagu oleks ta selle tundmist oma loomingus järjekindlalt eitanud või peitnud. Elatud aastatega ja kirjutatud raamatutega süvenes järjest ühiskonna elus avalduvate dialektiliste vastuolude mõistmine, nagu muutus teravamaks ka vastuolude tunnetamine inimeses eneses. Ilmselt on midagi seaduspärast selles, et traagilise tagapõhjaga isiklikud motiivid hakkasid järjekindlalt esile tulema just merega ja meresõiduga seotud teostes. Rohkem hakati neid Smuuli loomingu heleda üldkoloriidiga dissoneerivaid toone tähele panema alles siis, kui raamatus ,,Jaapani meri, detsember" oli ilmunud peatükk merenukrusest (,,Suur Hall").
valitsuseks. See on laialt levinud tõlgenduse järgi esimene tehnokraatia, s.t faktiteadmistele, vahendikompetentsile põhineva võimu- ja valitsemise kontseptsioon, läänemaailmas. Ometi on siin peidus tänapäevani sügav filosoofiline problemaatika: faktiteadmine ja väärtus, valdamis- ja orietatsioonilise teadmise suhestamine, vahendikompetents ja eesmärgikompetents, ekspert ja poliitik; poliitikafilosoofias on nende dialektiliste polaarsuste analüüs ja seostamine olemuslik. Ons niimoodi üldse võimalik, et ekspertvalitsejal on soovi, suutlikkust ja õigust ,,teha kõiki inimesi viimaste oma soovist sõltumatult õnnelikuks?" Platoni filosoof-valitsejate kompetents paistab sisaldavat mõlemat nii teadmist faktidest kui teadmist väärtustest. Ideede kui nähtuste olemuse teadmine varustab valitsejad faktiteadmistega. Aga ideede kui täiuslikkuse kehastuse, ideaali, tundmine annab võimaluse sellest (loogiliselt
annaabi.ee 
