panema. 20.saj kirjanduspildi kujunemine Strukturalismi looja ja keeleteadlane Saussure uuendas keelekäsitlemist teaduses, tuues sisse duaalse meetodi langue (keel) ja parole (kõne): mida tahes me maailmas uurima, kõigel on struktuur ja sageli on kas sümmeetria või asümmeetria, mida kõike saab kahesuse kaudu kirjeldada. Ta tõi välja ka diakroonia ja sünkroonia vastanduse, mida rakendati keeleuurimisele. Seni oli keeli vaadetud ajaloolises ehk diakroonilises võtmes, aga Saussure soovitas sünkrooniat ehk ühes ajahetkes uurimist. Enam ei pööratud nii suurt tähelepanu keelevormide muutumisele kui sellele, kuidas keel ühel ajahetkel funktsioneerib ja mis loogika teda seob. Saussure'i rajatud strukturalistlik keeleteadus kandub üle ka kirjandusteadusesse. Vene formalism tekkis ~1915 Peterburis poeetilise keeleuurimise ühinguna. Vene formalismi tegevus oli kirjandusteaduses murranguline
Lubja+ahju mägi, Puhta+leiva küla). 3) Nimetuumale võib kaasneda hargtäiend – nimetuumale lisatav osis, et eristada korduvaid nimesid (suur, väike, uus, vana). Hargtäiend võib olla ka mõni teine kohanimi. Alguses olid nimed täiendita, aga kui asulad laienesid, tekkis vajadus eristada. 4) Kohanime aluskääne on vorm, millest kohanimi on tekkinud. Käändeid on kolm: ainsuse nimetav (Munamägi), ainsuses omastav (Oru) ja mitmuse omastav (Jäneste). Need on diakroonilises mõttes aluskäänded. Tänapäeval kääname neid nii: lähen Orule, Jänestesse. 5) 6) Kohanimede eripära on lokatiivsete (kus?) käänete kasutamine. Kohanimesid muudes käänetes tihti ei esine. Lms keeltes on välis- JA sisekohakäänded Külanimed on pea pooleks, veidi sagedasemad sisekohakäänded, saared võivad olla mõlemat (Saaremaal, Muhus, Kihnus). Sõltub järelsõnast: sisekohakäänetes on mets, nurm, saar (nt Põhjassaares)
• Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat, mõnikord on ajaloolise keeleteaduse osaks dialektoloogia. Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammati(kali)satsiooniga ka pankroonilisest uurimisest (arenguloogiline protsess, mis avaldub nii diakroonilises muutumises kui ka sünkroonilises varieerumises). Grammatisatsioon Keeleüksuse muutumine leksikaalsemast grammatilisemaks. Nt eesti keeles – komitatiivi lõpp –ga < *kansak; tähenduse laienemine koosolemiselt instrumendile (bussiga) ja viisile (süvenemisega) – käsi-sõna grammatiseerumine abstraktsemaks kaassõnaks (minu käes, päikese käes) – artiklite (?) tekkimine kõnekeelde • Tänapäeval on ka neid, kes keelepuu teoorias kahtlevad
annaabi.ee 
