Erilist rõhku pandi vene ja saksa keele õpetamisele. Tähtis oli ka käsitöö õpetamine. Kudumist ja heegeldamist õppisid võrdselt nii tüdrukud kui poisid. Õpetuse korralduslik ülesehitus oli koolilik. Lapsevanematega hoiti kontakti, neile korraldati misjoniõhtuid ja piibli seletamise tund. Diakonissid valmistasid kristliku maailmavaatega saksameelseid tütarlapsi ette lisaks haigla- ja misjoniõdedele ka lasteaiakasvatajaks. 1863. aastal asutati "Väikelaste õpetajate kool kus diakonissidele anti teoreetilist ja praktilist õpetust lastekasvatuse alal. Õppekavas oli: väikelapse õpetamise metoodika, tervishoid, kataheetika, võimlemine, masseerimine, praktilised harjutused lasteaias, kodumajapidamine ja teised praktilised tööd. Asutus töötas kuni 1917 aastani, mil Tallinna linnavalitsus võttis selle üle oma haldusalasse . 1862. aastal avas lasteasutuse Eesti Abiandmisselts. Eesmärgiks seati 2 8-aastaste, Tallinnas elevate ja puudust kannatavate eesti laste toetamine
aastaringi 6 päeva nädalas. Vanemad tõid neid ja viisid, lapsed sõid 3 korda päevas, käisid õues, tegelesid õppimisega, nooremad magasid. Esimesed lasteasutuste rajajad ja lasteaednike koolitajad Eestis olid peamiselt sakslastest eraisikud ja seltsid. 1860 Diakonisside Selts asutas Tallinnas lastehoiu asutuse nim ,,väikelaste kool." Mõeldud 6- 10-aastastele lastela ja õpetus toimus kristliku kasvatuse põhimõtete alusel. 1863 asitas sama selts väikelaste õpetajate kooli, kus diakonissidele anti nii teoreetilist kui praktilist koolitust. Osad saadeti Saksamaale omandama kutselise lasteaedniku haridust. Esimene eestalasest kutsega lasteaednik oli L. Rütel, kes asus tööle 1897. 19. saj. avati mitmetes Eesti linnades lastehoide. 1892 asutati Sindi lasteaed, mis on Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud lasteaed. Lasteaedade kasvatustegevus järgis eelkõige kristlikke põhimõtteid. Ka mõisate juurde tekkisid lastehoiud. 20. saj. alguses rõhutas Tartu haritlaskond (J
valikul, eelistati lihtsaid, tagasihoidlikke naisi. Isikuomadusi peeti õeks saamisel kõige olulisemateks. Õenduskoolitus toimus töö käigus õppimisena - „treenimisena“. Pikapeale hakati mõistma, et õdedele oli vaja ka mingit põhiharidust, teadmisi anatoomiast ja bioloogiast. Näiteks tegelesid Ameerikas arstid õdedele nende teadmiste õpetamisega. Euroopas on teada, et Theodor Fliedneri diakonissikoolis Kaiserswerthis Saksamaal õpetas diakonissidele loodusteadusi ja haigusi ka arst. Õdede koolid hakkasid arenema pisitasa Euroopas kui ka Ameerikas 19. saj. teisest poolest, kui suurenes vajadus õdede järgi ja „treenimine“ laienes, täites ühtlasi ka haiglate vajaduse koolitatud tööjõu järele. Õdede põhiteadmised tulid meditsiinist ja loodusteadustest, samas kui põhitegevus koosnes „tegemisest“. Koolides ei laiendatud õendusalaste teadmiste hulka, õendust nimetati pigem „kutsumuseks“. 1908 a. kirjutas
annaabi.ee 
