Samuti ei ole tema takistus pärisuunas kunagi null: tavalisele dioodile langeb alati umbes 0,7 volti pinget. Madala toitepinge juures päris oluline kaotus! Eridioodidel on pingelang väiksem, nt 0,15 V (Schottky diood). Milleks säärast juppi vaja võiks minna, on ju lambi klõpsutamiseks pärislüliti hulga mugavam? Dioodi võimet voolu ainult ühes suunas juhtida kasutatakse laialdaselt: kõikvõimalikes toiteplokkides alaldina, tele-, raadio-, satelliidi- ja muudeski vastuvõtjates detektorina ja kindlasti ka mitmesugustes loogikalülitustes (nt kui tahame suunata mitme loogikakivi väljundid kokku ühele sisendile, ongi dioodid lihtsaim lahendus). OLULISED PARAMEETRID · maksimaalne vastupinge (võrgualaldi dioodidel võiks ikka üle 400 V olla); · maksimaalne pärivool (ütleb, millise võimsusega koormust saame alaldile järele ühendada); · maksimaalne päripingelang (tüüpiliselt umbes 0,7 V ränil, 0,3 V germaaniumil);
Kasutamine Dioode kasutatakse näiteks toiteplokkides, kus nad muudavad vahelduvvoolu (AC) alalisvooluks (DC). Selleks on vaja nelja dioodi või dioodsilda (mis koosneb neljast dioodist), trafot ja kondekaid. Veel kasutusalasid Dioodi võimet voolu ainult ühes suunas juhtida kasutatakse kõikvõimalikes toiteplokkides alaldina, tele-, raadio-, satelliidi- ja muudeski vastuvõtjates detektorina ja kindlasti ka mitmesugustes loogikalülitustes. Tema abil on võimalik raadiolaines sisalduvat informatsiooni kätte saada (- detekteerimine). Dioodsild Dioodsild koosneb neljast dioodist mis on omavahel spets ühenduses. Dioodsilla ülesandeks on muuta vahelduvvool (AC) alalisvooluks (DC). Üleval pildil on näidatud millised dioodsillad välja näevad ja kuidas nelja dioodi ühendamisel on saadud dioodsild. Põhidioodid
8 ml/min, rõhk 0,3 MPa). Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detektorina kasutame UV-Vis spektrofotomeetrit. Vismusti lahuse süstimisel EDTA lahusesse reaktoris toimub reaktsioon Na2-EDTA + Bi(NO3)3 Bi-EDTA + Na+ NO3-, kus Na-ioonid EDTAs asenduvad vismutiga, mille tulemusena tekib värvitu EDTA-Bi kompleksühend, mille absorptsiooni mõõdame spektrofotomeetriga 265 nm juures. Mõõtmisi teostame kolmes korduses. Tulemused Voogsisestusanalüüsi käigus saime erinevate kontsentratsioonide puhul järgmised piikide kõrgused:
lämmastikhappega Pb2PbO4 + 4HNO3 ? 2Pb(NO3)2 + PbO2 + 2H2O . Pliihalogeniidid: (PbCl2 ja PbBr2 on väärtuseta kristallilised ained, PbI2 kollane) on külmas vees rasklahustuvad ained, kuumas vees lahustuvad kergesti. Pliisulfaadid: PbSO4 on värvuseta rasklahustuv kristalliline aine. Plii (IV) sulfaat on kollane kristallne aine, tugev oksüdeerija. Vees ta hüdrolüüsub ( ? PbO2 ) . pliisulfiid on pooljuht, mida kasutatakse detektorina pliiasiidi saadakse naatriumasiidi toimel pliisooladesse. Pliiassiid on löögist plahvatav, kasutatakse detonaatorina 8 Pliikromaat: PbCrO4 oranzkollase värvusega kristallne aine, värvipigment. Tetraetüülplii: Pb(C2H5)4 kerglenduv mürgine vedelik, antidetonaator mootorikütuste kvaliteedi parandamiseks ning oktaaniarvu tõstmiseks. Pliietanaat:
kontsentratsiooni ja lahusekihi paksusega. Fikseeritud lahusekihi paksuse korral on UV/Vis spektroskoopiaga võimalik määrata neelava aine kontsentratsioon lahuses. Selleks on vaja teada, kui kiiresti neelduvus muutub kontsentratsiooni suurenemisel. Seda saab leida molaarsete neeldumiskoefitsientide tabelitest või määrata kalibreerimisgraafikult. UV/Vis spektromeetrit saab kasutada HPLC(kõrgefektiivne vedelikkromatograafia) detektorina. Analüüdi olemasolu annab signaali, mis on proportsionaalne kontsentratsiooniga. Täpsete tulemuste saavutamiseks on vaja analüüdi signaali tundmatus lahuses võrrelda referentsaine signaaliga. See lähenemine sarnaneb kalibreerimisgraafiku meetodile. Absorptsiooni piikide lainepikkus korreleeruvad molekulis olevate keemiliste sidemetega. See aitab määrata, milliseid funktsionaalrühmi molekul sisaldab. Woodward-Fieser´i reeglid on
radoonitaseme kõikumisi ruumi siseõhus. Suure tundlikkuse tõttu saab juba lühikese, umbes 2-3 päevase, mõõteajaga selgeks, kas hoones on probleeme kõrgenenud radoonisisaldusega. Aktiivmeetodi kasutamisel on võimalik koostada ka radoonitaseme ajaline graafik ööpäeva lõikes, mis võib olla abiks radooni tekkimise allika või sisseimbumiskoha väljaselgitamisel. [4, lk 370-378]. [LISA 4] Passiivmeetodi puhul läbib ruumi õhk detektori kambri vaba difusiooni teel. Detektorina kasutatakse tavaliselt odavat plastikmaterjali, mis võimaldab läbi viia massilisi mõõtmisi. Mõõteaeg on sellise meetodi puhul tavaliselt kaks kuni kolm kuud. Seega saadakse tulemusena pikaajaline keskmine radoonitase uuritavas ruumis, mis on eelistatud kiiritusdoosi hinnangu tegemisel. Ruumide siseõhu radooniuuringuid soovitatakse teha kütteperioodil, ning siis kui ruume reaalselt kasutatakse. Soovitatavad piirnormid käsitlevad aga aasta keskmisi väärtusi
MS määrab aineid molekulidest tekitatud ioonide massi ja laengu suhte abil. Uuritavad molekulid aurustatakse, molekulid/aatomid ioniseeritakse, tekivad nt ioonid M+, MH+ jne (molekulaarioonid). Tekkinud ioonid on tihti väga kõrge energiaga ja fragmenteeruvad osaliselt, tekivad mitmed väiksema massiga ioonid ja neutraalsed fragmendid. Kõik ioonid suunatakse massianalüsaatorisse, mis registreerib nende massida ja laengute suhte. Massispektromeeter registreerib ainult laetud osakesi! Detektorina kromatograafilises süsteemis omab massispektromeeter eeliseid: Kvalitatiivne: info; identifitseerimine (andmebaasid); kinnitus, et piik kuulub analüüdile. Kvantitatiivne: analüüs ainult ühe kindla massi alusel (SIC, EIC). Selektiivne detektor võimaldab analüüsi teostada ka siis kui ainete piigid on kromatograafiliselt lahutumata. Mass-kromatogramm sisaldab kolmemõõtmelist informatsiooni: aeg, m/z ja intensiivsus. Massispektromeeter
U R4 umbes 40mV pinget AVR-i tarbeks. A V R 4) lättedetektor Detektorina toimib R 2 R4 +9V VT paisu ja lätte vaheline juhtivus. VT 2 VT 1
Kasutatakse sagedus jagajatena, indikaatorites jne. Ei sobi andmetöötlusse, sest viide hakkab sõltuma andmetest (koodist loenduris). Kahend-kümnendloendur – loenduri moodul ei pruugi olla täisaste. Mooduliks võib olla ükskõik milline arv (nt 10). Tegemist on kahendloenduriga, kuna väljundis on järjestikused arvud. Loendurile tuleb mooduli alusel lisada detektor, mis nullib loenduri väärtuse ning alustab loendamist otsast peale. Detektorina kasutatakse ja-elemente (kuhu ühendatakse kõik väljundid, mis on loendamise lõppväärtuse juures 1), või-elemente (trigeri sisendisse, takistab 0 muutumist 1ks) ning inversiooni. Niimoodi saab loendada suvalise järgulisusega kümnendarve. Võimalik realiseerida ka asünkroonsete nullimise sisendite abil, kus detektori väljundit kasutatakse kõikide järkude nullimiseks. Suvalise seaduspärasusega loendurid – loendur, kus väljundiks pole järjestikused
absorbtsiooni mõõtmise lineaarne piirkond (ulatus). Ained, mille neeldumismaksimum(id) on nähtava valguse piirkonnas, st 400800 nm, näivad silmale värvilised ja absorptsiooni mõõtmiseks selliste ainete lahustes võib kasutada lihtsaid spektrofotomeetreid, mida nimetatakse kolorimeetriteks (color värvus). Neis seadmetes eraldatakse mõõtmiseks kasutatav spektririba valgusallikast lähtuvast kiirgusest filtrite abil. Proovi läbiva valguse detektorina kasutatakse fotoelementi, milline genereerib elektrivoolu, mis on proportsionaalne talle langeva valguse intensiivsusega. Voolutugevust mdetakse galvanomeetriga, mis on logaritmiliselt kaliibritud absorbtsiooni (optilise tiheduse) ühikutes. Täiuslikumad spektrofotomeetrid võimaldavad töötada elektromagnetkiirguse spektri erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas.
annaabi.ee 
