referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (I0). I / Io suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R). Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina. Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline
Kui kandegaasi vooga jõuab plokki proovi komponent, siis filamendi temperatuur kasvab, kuna komponendi soojusjuhtivus on tavaliselt väiksem kui kandegaasi oma (tavaliselt kasutatakse kandegaasina heeliumit). Filamendi temperatuuri kasvuga tõuseb selle materjali elektriline takistus, mida saab fikseerida vastuvõetava elektrisignaalina. Puuduseks madal tundlikkus.Parandamiseks saab ühendada 4 filamenti kokku. Teiseks detektoriks on leekionisatsioonidetektor, mis reageerib ainult põlevatele (valdavalt orgaanilistele) ühenditele. Kolonnist väljunud kandegaas suunatakse vesiniku leeki (joonis 9). Leegi kohal on metallsilinder, mida nimetatakse kollektoriks. Leegi pihusti ja kollektori vahel rakendatakse 200 300 V pinget. Kui leeki satuvad põlevad ühendid, mida toob kolonnist kaasa kandegaas, siis orgaanilised ühendid ioniseeruvad leegis ja selle tagajärjel tekib vool, mida saab mõõta elektroonika seadme abil
· Sel juhul võib ainesse tungiv elektron kaotada mistahes suurusega energiahulga kuni kogu tema kineetilise energiani ja ainest väljuv röntgenkiirgus ei ole enam iseloomulik teatud aatomile. · Seda kiirgust nimetatakse pidevaks röntgenkiirguseks. 41. Kuidas tekib energiadispersiivse röntgenspektri foon? Peaks olema sama mis eelmine 42. Kuidas töötab röntgenkiirte detektor EDS analüsaatoris? EDS-s on röntgenkiirguse detektoriks Li legeeritud Si kristall, mis on töövõimeline ainult madalatel temperatuuridel Li suure difusioonivõime tõttu. Seetõttu on EDS detektori üheks osaks jahuti, milleks võib olla veeldatud lämmastiku (temp. -196° C) anum (eelmistel fotodel) või toimub jahutamine elektriliselt. Oma teel objektist detektorini võivad röntgenkiired neelduda ja hajuda detektori aknalt, kristalli metallist kattekihis, Si kristalli mitteaktiivses pinnakihis. Aktiivne mõõteala on 12,5
murdumisnäitajaga kiht (joon 8-21). Sellisel juhul toimub valguskiirte täielik sisepeegeldumine kahe kihi piirpinnalt ja kiired ei välju kiust. Küll toimub valguse intensiivsuse mõningane vähenemine (neeldumise tõttu) ja impulsside ajaline pikenemine. Kaabel koosneb kümnetest tuhandetest kiududest. Kaablisse suunatavad valgus-signaalid genereeritakse tavaliselt pooljuhtlaseri abil, kaablist väljuvate signaalide detektoriks on tavaliselt fotodiood (valgustundlik diood), mis muundab valgussignaalid elektrilisteks (joon 8-22). Veel mõnedest klaasisortidest. Värviline klaas saadakse järgmiste oksiidide abil: sinine; roheline; pruun; kollane. Ultraviolettkiirgust läbilaskev klaas on sulatatud kvarts. Karastatud klaas saadakse kiirel ja ühtlasel jahutamisel, tavaliselt külma õhu joas. Ta on raskesti purunev. Klaaskeraamika on kristalliseerunud klaas.
detekteerimisaste taastab ühe külgriba signaali juures puuduva või maha surutud kandevsageduse, mis on vajalik SSB signaali detekteerimiseks. 2) superregeneratiivdetektor R4 C5 R5 +9V kasutatakse lihtsates VV-tes ja sobib nii AM kui ka FM R3 H S V -s s e signaali detektoriks. VT1 R SV -st v õ i VT1 genereerib võnkeringi V SV -st C2 C6 parameetritega määratud omavõnkesagedust baasi ja C1 R1 emitteri vahelise mahtuvuse C3 C4 R2 33
annaabi.ee 
