Eespere on kirjutanud ka klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983,1988), flöödikontserdi (1995, Jean- Claude Gerard'i tellimus) ja vioolakontserdi (1997). 80. aastatel pälvisid tähelepanu tema baroksest repetitsioonitehnikast inspireeritud teosed ("Mängutoosid I-IV tselestale 1979- 82; 8 ritornelli klaverile 1982; Concerto ritornello kahele viiulile ja orkestrile 1982). Parima osa Eespere kammermuusikast moodustavad teosed, milles on ühendatud impressionistlik detailipeenus ja mitmekesine, kuid delikaatne stilisatsioon ("Trivium" flöödile, viiulile ja kitarrile, 1991; Flöödikontsert; Keelpillikvartett, 1999). Eespere uuemas loomingus on tugevnenud kõlalis-tämbriline mõtlemine ("In dies" klarnetile ja käsikellade ansamblile, 1999). Uudseks jooneks on kõlaplastikas väljendatud muusikaline huumor ("Skulptuuri hommik" viiulile, vibrafonile ja kitarrile, 2001). Eespere koorilooming ja instrumentaalteosed on kõlanud paljudes Skandinaavia ja
maali Genti altar. Traditsioonililsed piiblistseenid on siin peenmaalitehnika abil muudetud käegakatsutavalt reaalseks ja elavaks. Van Eycki värvide kalliskivitaolist sära ja nagu sisemist hõõguvust on peetud järeleaimamatuks. 15. Millega see teos haarab vaatajat? Mida saab edasi anda värvi perspektiiviga? Värvide abil saab pildil luua sügavusillusiooni, maalides eespoolsed objektid puhtamates ja soojemates toonides, tagaplaani aga murtud või külmemates toonides. Värvisära ja detailipeenus, loodusvormide rikkus ja uuelaadne maailmanägemine muudavad altari võrratuks kunstiteoseks, mis haarab ka neid, kellele on võõras selle sümbolite keel. Kunst Eestis 16. sajandil 16. Milline tolleaegne Eestist pärit kunstnik õppis Madalmaades? Michel Sittow 17. Kirjelda Tallinna Mustpeade Maja fassaadi, kes oli autor ja kust oli pärit? Arent Passer(Holland). See on Tallinna ainus renessanss-stiilis fassaad. Fassaadil on vapid ja reljeefid.
See on toosama «kafkalik», teravalt väljajoonistunud, paranoiline, kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis sellest hoolimata igalt pool hulgaliselt petlikke võimalusi välja pakub (meenutagem «Protsessi» naistegelasi, Tintorellot või advokaati, keda kõiki Josef K. «süütus» huvitavat näib). Stseenide sisu edasiandmisel on Kafka stiil maalähedane ja realistlik, kuid arutlustes kohtu olemuse ning seal aset leidva üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp- sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja pedantismi. Kui esimeses oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees- kujule Edgar Allan Poe'le, siis teda kummitavast pedantismist vaba- neb Kafka siin vaid stseenide ja sündmustiku seosetu, absurdse, otsekui unenäoliselt ja sihitult fataalse lõpu poole triiviva arengu tõttu. See näiline, unenäoloogikast lähtuv vabadus muudab Josef K
annaabi.ee 
