Retsensioon Külastasin Vaal galleris näitust "veetlus@õõv". Näitusel oli Peeter Lauritsa ja Herkki Erich Merila fotod. Fotonäitus oli vägagi uuenduslik ja seisnes huvitavates tehnilistes lahendustes. Lauritsat ja Merilat on peetud ka esimesteks postmodernismi "maaletoojateks". Nad on loonud enda stuudio nimega DeStudio, mida nad iseloomustavad kui virtuaalset loojat, ilma füüsilise olemasoluta ning individuaalse ühtsuseta kunstnikku. Positiivne selle näituse juures oli, et fotod olid väga originaalsed ning kohati sokeerivad. Samuti tooks välja, nende püüdlused rikkuda piire. Nad suutsid vastandused ilus-inetu, kunst-mittekunst, tõeline-fiktiivne panna ühte pilti ning sealjuures seda mitte ära rikkudes. Ehedalt jäi meelde ka teoste nimed, mis samuti olid kõik vastandatud
,,Sõjakatastroofid 25'' ning ,,Sõjakatastroofid 28''. Need kahte maali panin ma koheselt tähele tänu sellele karmile sõnumile. Mul on siiamaani raske uskuda, et need pole fotod vaid õli ja akrüül maalid, mis on maalitud aastatel 2010-2011. Mind puudutasid need maalid koheselt, sest sõda on igalpool meie ümber. See puudutab isegi süütuid lapsi, just nii nagu maalidel on kujutatud. Sõjast räägitakse meedias ning see muudab elusid. Mu teine lemmik teos oli DeStudio mustvalge foto Eesti näitlejannast Maria Avdjuskost. Mina teosel otsest sõnumit ei leidnud, kuid mulle jäi see pilt silma tänu sellele, et kuigi oli modelli näkku kleebitud mingisugune väljalõige kuskilt, nägi näitlejanna ikkagi ilus välja ning see juurde kleebitud tükk ei rikkunud pilti. Näitlejanna Maria Avdjusko on mulle alati meeldinud, niiet võib-olla jäi see pilt mulle ka sellepärast meelde. Ta on väga kaunis naine ning mängib ühes mu Eesti lemmikfilmis ,,Kuldrannake''
a. Kunstniku aineks enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, sokeerivad. Kai Kaljo, kes on nii maalinud kui tegelenud objektikunstiga, on samuti leidnud rahvusvahelist tunnustust oma videotöödega. Tema videod tegelevad tihti inimese kohanemisega ühiskonnas, üksinduse ja hakkamasaamisega. Foto toomisel eesti suletud kunstimaastikku on olulisi teeneid Destudio seltskonnal Peeter Lauritsal ja Herkki Erich Merilal, ka Tarvo Hanno Varresel. Alustades 1990.aastate alguses, tõi Destudio kunstinäitusele mitte ainult foto kui tehnika, vaid andis aimu ka reklaamfoto ja moefoto mõjutustest kunstile. Ajal, kui Destudio alustas, oli visuaalne reklaam Eestis alles välja arenemata ning Destudiol olid suured võimalused seda reklaami suunata. Kunstnikud olid omamoodi mängurid kahe ala vahel, väites ise, et
lähiajalukku. ,,Virtuaalse Lääne" süsteemi illusiooni purunemine pani kunstnikud raskesse olukord. Galeriide tekkimine kümnendi keskpaigas andis kunstiärile uut lootust. Installatsioon ja video räägivad ausalt keelt ja saavad mõneti ebaausalt palju finantsilist toetust. Video-keel esindab Eestis ka välja maal 1994 Sao Paolo biennaalil Jaan Toomiku ,,Teekond Sao Paolosse" on algus tema edukale teekonnale kõneluses üksinduse seisund, mütoloogia ja kehalise olemuse vahel. Destudio seltskond Herkki-Erich Merila, Peeter Laurits, Tarvo-Hanno Varres- suunasid foto visuaalse reklaami arengu Eestis unustamatta selle kunstilist väärtust ja kasutades tehnoloogilist mängu kui võimalust. Kontseptuaalse, iseseisva kunstiteose fotokunsti defineeris Peeter Linna Faculty of Taste kabinetiga EKA juures. Tugevalt kokkuhoidev noorte seltskond MOBIL (Martin Pedanik, Margot Kast, Piret Räni, Marco Laimre, Piia Ruben, Kadri Kangilask) kirjeldasid
ka tõlgendusi, mille kohaselt pole „postmodernism“ omaette paradigma, vaid lihtsalt „modernismi“ teatud faas. Termin on sõnastatud negatiivselt. Ajastu toobki kaasa terve kobara sarnaseid negatiivseid termineid: poststrukturalism (Annus, 2009), postkolonialism (Annus, 2009), dekonstruktsioon, detsentralisatsioon, demüstifikatsioon jms (näiteks Destudio rühmitus 1990ndate eesti kunstis), kuni naljaga pooleks loodud terminini „postperekond“, nagu kõlas ühe näituse pealkirjas. DeStuudio dekonstruktivistlik autoportree – Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila 1990ndate I pool 1979 Jean-François Lyotard – termin “postmodernism” (1979 “Postmodern Condition” prantsuse, ingl keeles)
annaabi.ee 
