Kolmanda versiooni kohaselt, nimelt iirlased arvavad, et selle ettevõtmise eestvedajaks oli ei keegi muu kui püha Patrick ise. Esimesteks destilleerimiskohtadeks olid kloostrid ja tõenäoliselt toimus see V-VII sajandil. Esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad IX sajandi Bagdadist, kus sealse linnahospidali arst Ragez kirjeldas meetodit viina valmistamiseks. Tänapäevasega sarnanev destilleerimiskunst jõudis Euroopasse alles 14. sajandil araablaste vahendusel. Al- kuhl tähendabki kerget, lenduvat pulbrit ning keskaegses Euroopas võtsid selle sõna pisut muudetud kujul (alkohol) kasutusele alkeemikud, kes piirituse valmistamisega tegelesid. 15. sajandil müüdi Itaalias alkoholi eluvee, Aqua Vitae nime all kui arstirohtu, selle järgi sai jook ka Poolas oma esialgse nime – okowita. Venelased ladinakeelset tuletist omaks ei võtnud ja panid nimeks eluvesi -
Teistkordset destilleerimist jälgib destilleerija läbi spetsiaalsete aknakeste eriti hoolikalt, vaadates, kuidas alkohol hoidla torudes voolab. Ta mõõdab alkoholi raskust ja läbipaistvust ning eraldab destillaadist vaid keskmise osa, mis on sobiv viski valmistamiseks. See suunatakse eraldi hoidlasse. Seal lastakse alkoholil kaks kuni neli tundi küpseda, mille käigus vedeliku alkoholisisaldus kahaneb 70-75 protsendilt 60-65 protsendini. Destilleerimiskunst - täpne kangus, destillaatoriga manipuleerimise kiirus ja alkoholi hoidmise aeg - mõjutab otseselt toote maitset, lõhna ja kvaliteeti. See protsess sisaldab küllaltki palju destilleerija kogemustel põhinevat improvisatsiooni ning on seetõttu igas viskitehases pisut isemoodi. Teistkordse destilleerimise kestel aurustuvad vedelikest mitmesugused ühendid, mis annavad viskidele omapära - need on vaja kondenseerununa kokku koguda.
toimus see V-VII sajandil. Esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad aga IX sajandi Bagdadist, kus sealse linnahospidali arst Ragez kirjeldas meetodit viina valmistamiseks. Viinavalmistamise esmaavastaja aule pretendeerivad samuti nii venelased kui poolakad, kes ei ole siiamaani selgeks vaielnud, kes neist selle joogi 8. või 9. sajandil kasutusele võttis. Küll on üpriski kindel, et tänapäevasega sarnanev destilleerimiskunst jõudis Euroopasse alles 14. sajandil araablaste vahendusel. Al-kuhl tähendabki kerget, lenduvat pulbrit ning keskaegses Euroopas võtsid selle sõna pisut muudetud kujul (alkohol) kasutusele alkeemikud, kes piirituse valmistamisega tegelesid. 15. sajandil müüdi Itaalias alkoholi eluvee, Aqua Vitae nime all kui arstirohtu, selle järgi sai jook ka Poolas oma esialgse nime okowita. Venelased ladinakeelset tuletist omaks ei võtnud ja panid märjukesele nimeks eluvesi - , hellitavalt vodka
annaabi.ee 
