" See pole õige kord, et kuu on ainult poolik, " arvas Luiga, " kuna meie oleme täis..." Ta otsustas kuud " karistada ". Luiga seadis korda oma saksa karbiini, mis oli varustatud 28- lasulise magasiniga, ja tulistas selle tühjaks kuu suunas. See andis ka teistele põhjuse tule avamiseks mõlemale poole teed. Tulistati metsikult revolvritest ja vintpüssidest. Auto vuras nüüd kahandamatu kiiruga lagedate väljade vahel Sänna mõisa poole. Kuid Sännas võeti meid teistsuguselt vastu. Dessantpataljoni ülem, kuulnud ägedat tulistamist, oli tulnud arvamisele, et see võis olla pärit punaste soomusautolt, millel kuidagi oli õnnestunud Rõuge suunast läbi murda ja nüüd oli teel Sännasse. Ta oli sellepärast kogu dessandi jalule ajanud ja välja tormanud, et vaenlasele valmistada väärikat vastuvõttu. Suureks rõõmuks selgus siiski, et tulija oli rongiülem ise oma joomavendadega. Luiga astus sirgelt ja erksalt autolt maha ja pidas juurderutanud meestele improvisseeritud
osaline vastupealetung. Käsk üldisele vastupealetungile asumiseks , mille alusel Võnnu tegelikult vallutati, ilmus 22.juuni õhtul kell 23.17 diviisiülema kindral E.Põdderi ja diviisi staabi ülema al.-polk N.Reegi allkirjaga. Vaenlase jälitamine Riia suunas 23.juunil Kui meie väed Stolbeni ja Võnnu all 23.juuni varahommikul asusid diviisiülema käsku täitma, selgus, et vaenlane oli öö jooksul kogu rindel tagasi tõmbunud. Võnnu linn vallutati soomusrongi nr.3 dessantpataljoni poolt, keda juhtis ltn. Peeter Asmus, kella 6.30 paiku pärast lühikest pooletunnist lahingut Landeswehr'i järelväe osadega, kes ühe soomusrongi toetusel püüdsid kaitsta linna loode- ja põhjapoolset serva. Meie siimusrongi nr.3. dessantmeeskonnale järgnes kohe soomusrongi "Kapten Irv" dessant. Paari tunni pärast jõudis Võndu ka üks rood Läti 2. Võnnu polgust. Võnnu vallutamisel saadi rikkalikku sõjasaaki - uus
Kui räägime võitlusest Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti
Kui räägime võitlusest Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige
annaabi.ee 
