jaanuar 1882 – 28. märts 1941) • Sünninimi Adeline Virginia Stephen • Briti kirjanik, kriitik ja feminist • Üks tuntuimaid modernistliku romaani esindajaid • Kuulus Bloomsbury grupeeringusse • Juhtfiguur Londoni kirjandus seltskonnas Elukäik • Sündis Londonis • Ta oli söör Leslie Stepheni ja Julia Duckworthi tütar • Tal oli 6 (pool)õde ja (pool)venda • Pärast ema surma 1895 ja poolõde Stella surma 1897 kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all • Abiellus Leonard Woolfiga 1912 • Lõpetas elu enesetapuga 1941. aastal Looming • Professionaalset kirjanduslikku tegevust alustas 1900. aastal • Romaanide eripäraks on järjepidevalt kulgeva süžee puudumine • Oma esimese romaani „Merereis“ avaldas venna abiga 1915. aastal • Kõige isiklikum romaan „Proua Dalloway“(1925) • Tuntuimaks osutus autobiograafiline rooman „Tuletorni juurde“(1927) • Viimane rooman „Vaatuste vahel“(1941) valmis otse
võetakse kesklassi ameerika perekond ning näidatakse, kuidas suhteid ja saatusi määravad alateadvuses juurduvad kompleksid ja keelatud kired, peidetud pahed ja hukutavad ihad. · Peaaegu kõigis tema teostes oli traagiline ja isikliku pessimismi tükike. · Teosed: näidend-" Anna Christie" Virginia Woolf (1882-1941) · Sündis Londonis · Briti kirjanik ja feminist. · Tema ema suri kui Virginia oli noor ning neiu kannatas kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Peale isa surma kolisid õdede-vendadega teisse linna. · Tema 21-aastane poolõde pandi hullumajja, kus ta hiljem ka suri. · Virginia abiellus kirjanduskriitikuga (Leonard Woolfiga) · Oli mitmeid enesetapukatseid. · Lõpetas elu enesetapuga, uputades enda jõkke. · Lisaks romaanidele kirjutas ka novella ja kirjanduslikke esseid · Tema tugevaks küljeks oli sisemine dialog. · Teostek puudub kindle süzee,jutustust siduv intriig, pole sõlmitusi ega lahendusi,
"Protsess" (1925; eesti keeles 1966, 1987, 2004) , "Loss" (1926) , "Ameerika". Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London 28. märts 1941) oli briti kirjanik ja feminist. Virginia Woolf sündis Londonis söör Leslie Stepheni ja tema naise Julia Duckworthi tütrena. Tal oli kuus (pool)õde- venda.Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt.Aastal 1912 abiellus kirjanduskriitiku Leonard Woolfiga. Koos abikaasaga soetati trükipress, millega pandi 1917. aastal alus kirjastusele Hogarth Press. Kirjastus avaldas kaasaegse Inglise ja Ameerika
Pealegi ei saanud vaimukuse ja loovusega hiilgav Virginia oma soo tõttu astuda ülikooli nagu tema kaks venda. Hilisemas elus suurt mõju avaldasid Woolfile aga eeskätt lapsena kogetud tragöödiad. 1895. aastal suri Woolfi ema, 1897. aastal poolõde Stella Duckworth, Aastal 1891 pandi tema 21- aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. 1904. Aastal suri isa ning 1906. aastal vend Thoby. Saadud vapustuste tulemusena kannatas Woolf kogu ülejäänud elu sagedaste depressioonihoogude all. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt. Perekonna riismed kolisid Bloomsbury linnaossa, kus nende majas hakkas koos käima noortest intellektuaalidest koosnev nn. Bloomsbury Group, millesse kuulusid m. h. kirjanduskriitik Clive Bell, biograaf Lytton Strachey ja majandusteadlane John Maynard Keynes. Ka Woolf võttis kogunemistest aktiivselt osa
vananeva Marilyni nimel oma naist ega lapsi. Sõbrad ja parteikaaslased olid Robertit hoiatanud, et Marilyniga hävitab ta oma karjääri ega saa eales presidendiks. Kuid Robertile, nii nagu ta vanemale vennalegi, meeldis naistega mängida ja tõenäoliselt ei mõelnud ta kordagi, et seob oma elu Monroega. Too oli sellal küll maailma kuulsaim blondiin, ent selge oli juba ka see, et aasta-paari pärast ei tea depressioonihoogude all kannatavat ja näitlemisvõimetut naist enam keegi. Salapärane surm on aga Monroe legendi 40 aastat kirkana hoidnud. Ta on endiselt maailma kuulsaim blondiin. Esimene, kes meestele meenub. Norma Jeane - legend kaua pärast surmagi 1. juunil 1926 sünnitas Gladys Pearl Baker Mortensen Los Angelese keskhaiglas tütre, kellele pani nimeks Norma Jeane. Gladys oli negatiivfilmi monteerija. Ta ei öelnud kunagi oma tütrele isa nime.
Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad Hemingway (,,Kui päike tõuseb") ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus. Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et ,,Sina ei tohi tappa!" sest ei suudagi tappa. Sõjas
Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad Hemingway (,,Kui päike tõuseb") ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. "Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus." Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et ,,Sina ei tohi tappa!" sest ei suudagi tappa
annaabi.ee 
