Üksnes Saksamaa ja tema liitlased olid valmis Moskva sammud tingimusteta heaks kiitma. Natslik valitsus pidas MRP-d sedavõrd oluliseks, et isegi Saksa-Nõukogude sõja aastail, mil Saksamaa okupeeris Balti riike, käsitles ta neid Nõukogude Liidu osana. Demokraatlikest lääneriikidest jõudis anneksiooni tunnustamisele kõige lähemale Rootsi, kes deklareeris aastatel 1940 1945 korduvalt de facto tunnustust, andis Nõukogude Liidule üle Balti riikide vara ning lubas deporteerida Rootsi sattunud Balti riikide kodanikke. Seevastu Soome, olles küll 1940. aasta kevadel vastu võtnud sõjalise kaotuse, ei tunnustanud Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga, kuigi oli sunnitud sulgema ja Nõukogude Liidule üle andma Helsingis asuvad Balti riikide saatkonnad. Mitu lääneriiki kinnitas ametlikult, et Nõukogude Liidu anneksioon Balti riikides on ebaseaduslik vägivallaakt ega leia tunnustamist. Mõnedes riikides jätkasid tööd Eesti, Läti ja Leedu riikide
aasta GK I lisaprotokoll. Pagulaste kaitse humanitaarõiguses (jätk I) Genfi IV konventsiooni artikkel 49 sätestab "kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende deporteerimine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on motiivist olenemata keelatud". Edasi sedastatakse samas artiklis, et: "okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada osa oma tsiviilelanikkonnast". Pagulaste kaitse humanitaarõiguses (jätk 2) 1977. aasta I lisaprotokolli artikli 85 "Käesoleva protokolli rikkumiste tõkestamine" lõike 4 ( raskete rikkumiste loetelu) punkt a sedastab, et eespool osutatud tegusid peetakse rasketeks rikkumisteks, kui need on toime pandud tahtlikult ning konventsiooni või protokolli rikkudes. Valitsusvälised rahvusvahelised
integreeritud ning Taani valitsus tõrjus võimalust mööda korraldusi juutide otseseks hävitamiseks. Vastuseks okupantide rangele nõudele, et sealsed juudid kannaksid kollast kuusnurgaga käesidet, panid paljud mõjukad taanlased eesotsas kuningaga ka iseendile kollased varrukasidemed peale. Protesti ja solidaarsuse märgiks. 1943. aasta septembri lõpul andis Saksa valitsus käsu deporteerida Taani juudid. Samal ajal algasid ka esimesed arreteerimised. Selles olukorras alustasid Taani rahvuslased juutide salajast toimetamist Rootsi kui neutraalsesse riiki. Taani politsei keeldus osalemast arreteerimistes. Koguti $600 000 [nad ei kogunud dollareid] Rootsi viisade ostmiseks. Juute varjati rannakülades, haiglates ja kirikutes. Sel moel aidati 1943. Põgenikepaat, millega lahkuti Taanist, USHMM fotokogu
annaabi.ee 
