füüsiliste kandjate /kõnes -- toon, intonatsioon, häälduse eripära, visuaalses -- värvid, faktuur, muusikas -- tämbrid, sagedused, intervallid jne/ diferentsiaalsete elementide, mis eristuvad paradigmaatilisel teljel: /foneemid, samastused, rütmid, värsimõõt, positsioonilised suhted, topoloogia keel jne/ süntagmaatiliste seoste: grammatiliste, proportsioonide, perspektiivi, muusikaliste intervallide jne denotatiivsete tähenduste: vastavad koodid ja leksikoodid konnotatiivsete tähenduste: retoorika, stilistilised leksikoodid, kujutavate võtete kogum, suured süntagmaatilised blokid jne ideoloogiliste ootuste (globaalsete suhestuste tasand): avangard kasutab uudselt koodi ja sellega muudab ka ideoloogiat, kust see kood on pärit 19)Visuaalsete kujutiste kodeerimine (Eco)- koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune
· tähistatavate, erinevate konnotatsioonide, ootuste tasand. · Ja kõigil neil tasanditel luuakse teatud vastavus, justkui need tasandid oleks kõik struktureeritud ühe ja sama koodi alusel. Gertrude Stein "a rose is a rose is a rose is a rose". Eco dekodeerib eripärane koodikasutus. Just tänu liiasusele tähistajate tasandil osutub teade mitteühetähenduslikuks, tingib informatsioonilise pinge teade on liiane ka denotatiivsete tähistatavate tasandil. Tahes-tahtmata tekib küsimus: Kas roos ikka on roos? leksikoodide tasand, mis on seotud erinevate teaduslike ja filosoofiliste definitsioonidega. Me teame, et nii ei määratleta midagi. allegooriliste ja müstiliste leksikoodide tasand. Roos on alati kandnud mingit sümboolset tähendust -- siin seda eitatakse järsult stilistiliste leksikoodide tasand -- me oleme harjunud, et roos tähendab ilu jne Pragmaatika
jätkuvus, milles 0 näitab (denotes) ja 1st hüpatakse lihtsalt üle. 1 all mõtleb Kristeva sotsiaalseid, psüühilisi jne. “keeldusid” (Jumal, seadus, definitsioon). Realistlik kirjandus kuulub kirjeldava narratiivsuse alla ja on monoloogiline, intervallis 0-1. 0-2 poeetilise loogika saavutab vaid karneval. Bahtini sõnade klassifikatsioon (vt. selle kohta Toropi järelsõna Bahtinile, lk. 288-289; Kristeva midagi olulist ei lisa). Denotatiivsete sõnade sisedialoog. Kirjutamine kui jälg dialoogist enesega (teisega), kirjaniku distantsist iseendast. Jutustus on jutustuse subjekti (S) ja adressaadi (A) dialoog. Adressaat omakorda kahene: tähistaja subjekti suhtes (A1) ja tähistatav jutustuse subjekti ja adressaadi suhtes (A2). Need kaks moodustavad koodsüsteemi. Kirjanik on jutustuse subjekt, kes transformeeritakse tema hõlmamisel narratiivi süsteemi: ta on subjektist adressaadiks muutumise võimalikkus. Temast saab
annaabi.ee 
