märgikandjat, millel on omadus olla ka tähenduse kandja. Kolm märkide liiki Semiootika klassik Charles Peirce (1839–1914) jaotas märgid kolme liiki: 1) piltmärgid e. ikoonid, 2) indeksmärgid e. tunnusele viitavad märgid, 3) sümbolmärgid. Piltmärgid e. ikoonid: tajutav sarnasus reaalse nähtusega, mida need märgid väljendavad. Indeksmärgid e. indeksid e. tunnustele viitavad märgid • neil on reaalne seos tähistatavaga (denotaadiga) • indeksmärk on denotaadiga põhjuse-tagajärje, kokkukuuluvuse või mõnes muus mittepildilises suhtes • indeksmärgid on siiski hajuvapiirilised Sümbolid e. sümbolmärgid • puudub otsene või objektiivne seos tähistatavaga • on loodud kokkuleppeliselt, annavad edasi tähenduse ja häälikkuju arbitraarset seost Keelemärgi olemus • Kas keeles esineb kõiki kolme liiki märke? Nt. onomatopoeetiliste sõnade ikoonilisuse küsimus.
Nt see, missuguseid taimi nimetatakse ravimtaimedeks, sõltub nimetaja teadmistest, traditsioonidest, rahvapärimusest ja vajadustest. Põhilised paradigmaatilised seosed: Hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia, Sarnasusseosed: sünonüümia, Vastandusseosed: antomüümia 19. Vastandusseos ja selle liigid. Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud elus, meelde jätma unustama, õnnestuma ebaõnnestuma, alaline ajutine, tüdruk poiss. Teine väljendusvorm on antonüümia sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum kuum leige jahe külm jääkülm
kõik semiootikud on inimesed Sünteetiline: mõned kolmnurgad on täisnurksed Peeter on haige mõned inimesed on semiootikud Nimi ja deskriptsioon Nimed (konkreetsete kandjate tähistused) vs deskriptsioonid (esemete sõnalised kirjeldused mingite tunnuste järgi). Kui vaadelda kirjeldusi kui nimesid võib tekkida illusioon kummaliste objektide (suhted, omadused) olemasolust. Nimi on lihtne (täielik) sümbol, millel on osutus (seotud denotaadiga) ja mis täidab otsustuses subjekti funktsiooni. Deskriptsioon aga on mittetäielik sümbol, mis omandab osutuse ainult lause koosseisus, st, kui ta on kõnes aktualiseeritud. Väljendades mingit kontsepti, täidab D. lauses predikaadi rolli. Deskriptsioonid on keelelised väljendid, mis esinevad keeles nime funktsioonis ja vahel ka nime vormis, kuid tegelikult ei nimeta (nimetamine toimub tõeliselt vaid pärisnime poolt). Nt "Inimene,
annaabi.ee 
