Jaanilinna sillapead ründavad punaarmee väeosad löödi Nordlandi ja Nederlandi meeste jõududega esimese kolme päeva jooksul tagasi. Nordland ja Nederland jäid oma kohtadele püsima aprillikuu keskpaigani. 9. märtsil pommitasid punalendurid meeletus vihas kaitsetut Tallinnat. Nendel pommitamistel kasutati ka ameerika-inglise lennukeid. Rünnakutel Eesti linnadele puudus sõjaline mõte. Meie inimestes hirmu tekitamine, demoraliseerimine, oli peamiseks eesmärgiks. Kuid ka seekordne massiline terror ei murdnud eesti rahva tahet kaitsta oma kodu, oma vabadust. 11. märtsil läksid 2. löögiarmee väed kogu rinde ulatuses uuesti rünnakule. Ühes kohas põhja pool Narvat õnnestus venelastel jõgi jälle ületada. Algasid verised kähmlused, mille käigus vene laskurdiviisi üksused löödi puruks või kihutati uuesti Narva jõe taha. Samal ajal
26. märtsil Petrogradis eestlaste demonstratsioon. Nõuti autonoomiaseaduse kinnitamist. Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Eestimaa kubermang ühendati Liivimaa kubermangu põhjaosaga. (välja jäi Narva ja Setumaa). Valimiste teel pidi moodustatama Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu(Maapäev). Asjaajamskeeles kuulutati eesti keel. Pingeallikad, vene ametnikud protestisid, ja vene soldatid.. Vene sõjaväe demoraliseerimine jätkus.. Tekkis taas päevakorrale rahvusväeosade loomise idee. See läks läbi ja loodigi 1. Eesti Polk. Juuli algul tuli esimest korda kokku Maapäev. Tallinnas toimunud Rahvuskongressil püstitas Tööerakonna liider Jüri Vilms uue sihi taotleda Eestile võrdõigusliku osariigi staatust föderatiivse Vene riigi koosseisus. Septembri lõpul jõudis sõda Eesti pinnale. Sakslased maandasid dessandi Saaremaal. Venemaa sõjalise ebaeduga kaasnes enamlaste populaarsuse järsk tõus
Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite. Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud (konfiskeeritud jahipüssidega), ilma korraliku väljaõpeta ning nad olid killustatud. Tartus, Narvas, Pärnus oli suuremad üksused, kuid nad olid salkadeks jagatud, et nad võtaksid üle Mõisasi ja konfiskeeriksid vara. Väidetavalt Eestis paiknes umbes 200 000 relvastatud vene sõjaväelast, kuid reaalsed arvud puuduvad. Oli demoraliseerimine ehk arvati, et ei suudeta osutada vastupanu. Võeti püssid kaenlasse ja põgeneti. Demobilisatsioon, ametlikult algas 1917. aasta septembris. Vene diviisi hobused nälgisid, sest polnud mehi, kes neile heina söödaks panid. Mandri-Eesti okupeerimine, kokkupõrked- Venemaa keelustas evakueerimised, ei lubatud rääkida sellest, et sakslased on sissetungimas ja tulekul Tallinnasse. Ajalehed väitsid, et Saksa vägesi ei tule ning et see on ainult pahatahtlik kuulujutt. 21-22
19. veebr võeti enda alla Kesselaid ning 20. veebr jooksul maabusid Virtsu piirkonnas. 21. veebruaril maabusid Hiiumaalt liikmele läinud Saksa väed Haapsalus. Ühinesid, ja jätkasid üheskoos pealetungi Tallinnale. Saksa vägede edasiliikumine Eesti mandril sarnanes pigem paraadmarsiga kui sõjategevusega, sest keegi ei osutanud neile vastupanu. Dets 1917 algas demobilisatsioon, mis vähendas vene sõdurite arvu Eestis, lisaks deserteerimine, lisaks ka demoraliseerimine - Eestisse jäänud vene madrused ei tahtnud enam sõdida - Saksa vägede liikudes põgenesid nad Eestist. Kogu sõdurite massist ei olnud mingit vastupanu osutajat - sakslased võtsid Eestis ja Lätist kokku 18 000 sõjavangi. Enamlased olid küll jaan 1918 kuulutanud välja, et senise Vene armee asemel luuakse Punaarmee, aga need protsessid olid sedavõrd algusjärgus. Eestis leidus neid vabatahtlike Punaarmeelasi healjuhul mõnisada meest. Ainsana
annaabi.ee 
