ja moralitee (keskaegse teatri kõige linlikumad zanrid, räägivad marginaalide elust). Marginaal kui madalaima ühiskonnakihi esindaja. Moralitee saab alguse keskaja allegoorilisest/sümbolistlikust mõtteviisist. Kõige levinum allegooria keskajal: surm kui vikatit kandev luukere. Veel levinud allegooriaid: fortuunaratas, surmatants. Voorus vs pahe, hing vs keha (tajuti pidevate äärmuste/vastuolude võitlust). Korraldati äärmuslike vastuolude demonstratiivseid vaidlusi. Vaidlused võisid olla väga farsslikud, jantlikud. Vaidluseid võisid esineda erineval kujul: laul, teoloogiline traktaat (mingi küsimuse teoloogiline käsitlus) jne. Vaidlustest kujuneb välja moralitee. Moralitee teatrivorm, kus tegutsevad allegooriad. Vaidlus käib alati inimese hinge üle. Moralitee püüab kõike konkretiseerida, täpsustada (mis on hea, mis halb; kuidas need jõud töötavad jne). Kuradite ja saatanate asemel alati grupp pahesid (nt seitse surmapattu)
Naturaalarvude mitteainelisus ei tulene mitte sellest, et neid ei saa ruumis liigutada, vaid sellest, et need on abstraktsed objektid. Kui kesktermin esitab ka põhjuse, miks saab selle abil eeldusi siduda, on tegemist demonstratiivse süllogismiga. Öeldakse ka „laitmatu tõestus”, sest tõestus rahuldab meie mõtlemist: me ei tea ainuüksi fakti, vaid ka seda, miks see fakt just selline on. Praktilises argumentatsioonis tuleks püüda kasutada demonstratiivseid süllogisme. 5.2. SÜLLOGISTILISED ARUTLUSED Loengu alguses määratleti süllogism kui arutlus, mis koosneb kahest eeldusest ja ühest lõppjäreldusest. Kui süllogism esitatakse kujul, kus sellest on välja jäetud üks eeldus või järeldus, siis pole rangelt võttes tegemist süllogismiga. Ent tavaliselt on see puuduv väide võimalik konstrueerida olemasolevate põhjal nii, et konstrueeritud väide moodustab koos algsete väidetega ikkagi süllogismi
Naturaalarvude mitteainelisus ei tulene mitte sellest, et neid ei saa ruumis liigutada, vaid sellest, et need on abstraktsed objektid. Kui kesktermin esitab ka põhjuse, miks saab selle abil eeldusi siduda, on tegemist demonstratiivse süllogismiga. Öeldakse ka ,,laitmatu tõestus", sest tõestus rahuldab meie mõtlemist: me ei tea ainuüksi fakti, vaid ka seda, miks see fakt just selline on. Praktilises argumentatsioonis tuleks püüda kasutada demonstratiivseid süllogisme. 5.2. SÜLLOGISTILISED ARUTLUSED Loengu alguses määratleti süllogism kui arutlus, mis koosneb kahest eeldusest ja ühest lõppjäreldusest. Kui süllogism esitatakse kujul, kus sellest on välja jäetud üks eeldus või järeldus, siis pole rangelt võttes tegemist süllogismiga. Ent tavaliselt on see puuduv väide võimalik konstrueerida olemasolevate põhjal nii, et konstrueeritud väide moodustab koos algsete väidetega ikkagi süllogismi
annaabi.ee 
