Mäluprobleemid; • Intervjueerija efekt; • Kodeerimis- ja mehhaanilised vead; • Probleemid mõnede kuritegude mõõtmisega. Mis on self-report u uring? Self-reportuuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Ajalugu Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledži tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Selgus, et mõlemad grupid olid sarnaselt sooritanud õigusvastaseid tegusid nooremas eas • 1947. a uuring (Wallershtein and Wyle) näitas, et õiguskuulekatestkeskklassi inimestest 99% tunnistasid, et nad on pannud toimevähemalt ühe kuriteo. • 1957. a James F.Short, and F.Ivan Nye tegid nimekirjadelinkventsetest tegudest, mida respondendid pidid anonüümselttäitma. Leidsid, et käitumishälbed on laialt levinud
Uuringute mõjul on tekkinud ohviriabi liikumisi, mis pakuvad tuge kannatanule. 29. Eneseraporteeritud delinkventsuse uuringud (self-report delinquency studies). Self-report uuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledzi tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Eesmärk: 1. Saada pilti toimepandud kuritegudes ja õiguserikkumistest. 2. Self-report uuringud kasutatakse regulaarselt selleks, et arendada ja kontrollida teooriaid kuritegeliku käitumise põhjuste kohta. Self-report uuringute tüübid: 1)Anonüümsed küsimustikud 2)Anonüümsed küsimustikud, kus vastaja on identifitseeritatav ning vastusi saab kontrollida järgnevate intervjuude käigus või politsei andmete põhjal
täisealiseks saamiseni, olid n-ö ,,varased startijad" võrrelduna nende indiviididega, kelle õigusvastane käitumine piirdus vaid noorukieaga, keeleliselt oluliselt vähem võimekad. Vähene keeleline võimekus, mis avaldub väga noores eas, ennustab hilisemat vägivaldset ja kriminaalset käitumist. Pittsburghi noorsoo-uuringus tehti kindlaks, et varased kommunikatsiooniprobleemid iseloomustasid vägivaldseid alaealisi kaks korda sagedamini võrreldena nende delinkventidega, kes polnud vägivaldsed.Analoogilises uuringus, kus jälgiti 122 poissi sünnist kuni 30.eluaastani, hinnati regulaarselt nende keelelist arengut alates kolmandast elukuust. Ilmnes, et lalisemine ja häälitsused kuuendal elukuul oli negatiivses korrelatsioonis (r=- 0,16) õigusvastase käitumisega täisealisena.See tähendab, mida väiksem oli keeleline aktiivsus imikueas, seda suurema tõenäosusega pandi täisealisena toime õiguserikkumisi. Lisaks sellele esines
annaabi.ee 
