Nad alluvad kergesti dressuurile. Karvkate on tal pikk, sirge, tihe ja karmivõitu. Tema värvus peab olema ühesugune, kas must, valge või pruun. Silmad on tal keskmise suurusega, mitte pungisovaalsed, tumedad ja läikivad. Ta liigutused on vabad, kerged, kiired, otsejoonelised, vetruvad ja hoogsad. i-tsu i-tsu välimiku järgi otsustatakse, et ta on lähedane pekingi paleekoeraga, aga see arvamus on ekslik. Nad on sõbralikud, väga energilised ja elavad pikakehalised dekoratiivkoerad. Ta saba on kõrgel, hoidub rõngana seljale ning on kaetud pika karvaga. Karvkate võib olla mistahes värvi. Ta pea on lai, ümar ja silmadele langevate sassis karvadega. Ta silmad on laia vahega, suured, tumedad ja ümarad, kuid mitte pungis. Ta kõrvad on suured, rippuvad ja kaetud rikkalikult karvadega. Hambad on tal ühetasased. Jahikoerad Foksterjer Foksterjer on liikuv, temperamentne, julge, kiirete liigutustega ja alati tõule iseloomuliku keha pingulolekuga
e. collie Koerte artus Maailmas on üle 400 koeratõu 20 populaarsemat moodustavad peaaegu pool kõigist tõukoertest Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena Nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut Aastasadae jooksul toimuvad muutused ka tõu siseselt Koerte aretus Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks Valitsejad aga tahtsid koeri, kel on ilus kuju ja temperament – tulemus dekoratiivkoerad Tänapäevane tõuaretus põhineb tõustandarditel Koerte aretus Eestis 1891 toimus esimene tõukoertega seotud tegevus Eestimaa Jahisõprade Seltsis 23. juuli 1929 asutati Eesti Kennelklubi 1944-1955 tegutses Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühing, kelle kanda võib lugeda eesti hagija lõpliku formeerimise 09. detsember 1989 Eesti Kennelliit Koerte sugupuu Eesti hagijas Hakati aretama 1947. a. NSV Liidu Rahvamajanduse ministeeriumi otsusel
Tartu Veeriku kool KOER Brait Susi Tartu 2012 Sissejuhatus Koer on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks koduloomaks. Koduloomaks on ta aegade jooksul kujunenud kodustatud hundist. Tänapäeval näib, et koer on kõik hundi kombed ammu unustanud. Kui aga teda tähelepanelikult jälgida, võib temas veel ära tunda tema kauge esivanema - metsiku hundi. Magamaheitmisel keerleb ta tükk aega ühel kohal, kraabib küüntega põrandat või maapinda, just nagu oleks ta ümber mets, jalge all aga pehme rohi. Mõnikord istub koer kuuvalgel ööl, koon püsti, ning ulub nukralt kuu poole. Ka käib ta mööda hoovi, suur kont suus, piilub kahele poole ja matab kondi siis maasse - peidab selle tagavaraks. Nagu hunt nii on ka koer kiire ja väsimatu jooksja: tal on tugevad kopsud ja lihasterikkad jalad. Ta on ka hea ujuja. Koer on varvulkõndija loom. Tema varvaste all on pehmed nahksed ...
puudel. 16. saj. Prantsusmaal jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks. Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti. Tekkis uus rühm koeratõuge - dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale 8 juba tavaline. Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid. Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
