vihakõne defineerinud kui: “… eelarvamustest motiveeritud, vaenulik, pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.’’ [1] Sellest definitsioonist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik laiemalt lahti seletada: 1. Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi alati seda olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses. 2. Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või
mis kestab kogu elu, kuid jõutakse ikkagi tagasi algusesse oma juurte juurde. 3. “Õhukivi” - arutleb selle üle, kas see sõda jääbki selliseks ning miski ei ole enam endine. 4. “Hirm” - sõja ajal on pidev hirm ning iga väike hääl võib tähendada halba. On pidev hirm, et sinult võetakse sinu kõige kallimad ja lähedasemad. 5. “Masin” - olles ise osa sõjast oled sa justkui nagu masin, kes täidab kõrgema inimese käsku. Sa tahadki olla masin ja dehumaniseerida ohvreid, sest sul ei ole teist võimalust, kui tahad püsida elus. 6. “Laul” - kirjeldab elu lõppu, kus enne surma mõtleb inimene veel kogu oma elu läbi, kuuldes seda enda peas lapsesuuga. 7. “Eluehelbed” - Elu ei ole võimalik lahti mõtestada või määrata oma saatust. Elu ongi see kõik: “surmkümmend suudlust, hullsada ilusat hetke ja tummtuhat valutuiget.” 6. Luulekogus käsitletud teemad ja seisukohad.
bürokraatia kasv, alguse sai 16.-17.saj, mis 19.saj kasvas hüppeliselt. Max Weber rõhjutab ,,Protestantlikus eetikas..(?)" , et ratsionalism oli samamoodi alus ka bürokraatiale. Weber näitab, et mida arenenum on riik ja ühiskond, seda selgelt suurem on riigi bürokraatia. Kapitalism oma olemuselt on riigi bürokraatiale väga sarnane: kapitalism toimib seda paremini, mida ratsionaalsem ja dehumaniseeritum on riik. Ka bürokraatia on seda edukam, mida rohlkemtoo suudab dehumaniseerida: kui ei arvestata enam indiviididega, kui kaotatakse ära subjektiivsed erinevused. Igal juhul või öelda, et 19.saj pööras riik oma huvid selgelt sissepoole. Kui varauusajal tegeles riik dünastiliste huviide kaitsmisega, ja kõik kulud läksid väljapoole( sõja pidamisega). Siis 19.saj saavad peamisteks kuludeks sotsiaalsed kohustused, haridussüsteemi ülalüpidamine, sotsiaalhoolekanne, infrastruktuuri ülesehitamine, arstiabi edendamine
annaabi.ee 
