Pere vanima pojana oleks Degas pidanud minema isa jälgedes. Pärast lütseumi lõpetamist astus ta Pariisi Ülikooli õigusteaduskonda, kuid tänu kangekaelsusele saab isalt loa pühenduda maalikunstile. Katkestanud juuraõpingud alustab kunstiõpingutega. Külastab Itaaliat, kus viibib mõned aastad ja tutvub renessanssiajastu meistriteostega.Tuleb tagasi Pariisi, kus avab ateljee ja otsustab kirjutada enda perekonnanime eesliitega kokku. Noore Degasi parim töö on ,,Bellelli perekond". Selle teosega tõstis ta mässu kehtivate esteetikanõuete vastu. Ametlik salongiportree pidi olema fotograafiliselt täpne ja komponeeritud hetkejäädvustus. Degasi figuurid ei poseeri nagu teiste kaasaegsete foto- graafilistel maalidel, vaid tema figuurid on keskendunud üksteisele. Mustas leinarüüs paruness seisab vabalt, tal on uhke ja sirge hoiak. Poega leinav naine loob aupakliku ja harda meeleolu
maalilisusega. Teosed 1859 naasis Degas Prantsusmaale. 1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander ja Bukephalos", "Jefta tütar", "Semiramis Babüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Tema teos "Bellelli perekond" valmis lõplikult 1867.aastal. "Bellelli perekond" (18581867) "Noored spartalased" (1860) "Sinised tantsijad" (1898) "Jalgu kuivatav naine" (1885) Edgar Degasi populaarsus Esimest korda osales Degas Pariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel 1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteks järgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud dzoki". 1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks
loomulikes poosides, mida teised ametivennad püüdsid vältida. Edgar Degas, Bellelli perekond. (1858-1860. 200 x 258 cm. Õli ja lõuend. Orsay muuseum, Pariisis.) Degas käis Itaalias 1850ndate lõpus. Ta oli Firenzes koos perekond Bellelliga ning järgides vanade meistrite tavasid, tegi ta selle perekonnaportree tarvis hulganisti visandeid. Sellel elusuuruses grupiportreel avaldub Degasi´i sügav huvi inimsuhete vastu ja tema peen inimloomuse tunnetus. Selle pildi teemaks on pinged Degas´i tädi Laure´i perekonnas. 1. Füüsiline kontakt Ainukeseks kontaktiks pereliikmete vahel on lõdvalt tütre õlale asetatud käsi. Meeleolu on külm ja range. 2. Laure Bellelli Laure Bellelli oli Degas´i sõtse. Daami pilk on suunatud tühjusesse, ta keeldub vastamast oma maali teisele poole asetatud abikaasa pilgule. Ta leidis oma mehe olevat ebameeldiva ja heitis talle ette
Pere vanima pojana oleks Degas pidanud minema isa jälgedes. Pärast lütseumi lõpetamist astus ta Pariisi Ülikooli õigusteaduskonda, kuid tänu kangekaelsusele saab isalt loa pühenduda maalikunstile. Katkestanud juuraõpingud alustab kunstiõpingutega. Külastab Itaaliat, kus viibib mõned aastad ja tutvub renessanssiajastu meistriteostega. Tuleb tagasi Pariisi, kus avab ateljee ja otsustab kirjutada enda perekonnanime eesliitega kokku. Noore Degasi parim töö on ,,Bellelli perekond". Selle teosega tõstis ta mässu kehtivate esteetikanõuete vastu. Ametlik salongiportree pidi olema fotograafiliselt täpne ja komponeeritud hetkejäädvustus. Degasi figuurid ei poseeri nagu teiste kaasaegsete foto- graafilistel maalidel, vaid tema figuurid on keskendunud üksteisele. Mustas leinarüüs paruness seisab vabalt, tal on uhke ja sirge hoiak. Poega leinav naine loob aupakliku ja harda meeleolu
kerge. Ta kannatas kaltsiumipuuduse käes ning kui ta oli 14-aastane, oli ta murdnud oma mõlemad jalad, mis enam korralikult kokku ei kasvanud. See pärssis lapse edasist loomulikku arengut. Toulouse-Lautrec kasv jäi 150cm piirimaile ning ta pidi palju aega veetma voodis ning kõndimiseks kasutas ta jalutuskeppi. Tema onu avastas juba lapsepõlves Henri kustiande ning viis ta Pariisi joonistamist õppima. Ta õppis mainekate kunstnike käe all ning käis sageli näitustel. Teda paelus Edgar Degasi looming, jaapani värvilised puulõiked ja Paul Gauguin. Pariisis elas ta meelelahutuse piirkonnas Montmartre'l( teda kutsuti ka Montmartre hingeks), ta nautis elu täiel rinnal, hoolimata oma invaliidsusest. Seal elades hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive, millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas
"Tütarlaps lehvikuga, "Loozis" Degas on impessionist seetõttu, et pöörab tähelepanu valguse probleemile,maalib heledate toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvai ilmeid. Kui ta ei hülga täielikult lineaarset käsitlusviisi. Tema töödes on tähtis ka sisuline külg. Oma varasemas loomingus on Degas palju tõuget saanud Ingres'ilt. Tema hilisemat laadi iseloomustavad veidi Manet' ja jaapani värviline puulõige. Jaapanlastelt õppis ta kehade liikumispoosid ekujutamist. Degasi maalides lõikab raam figuuri pooleks. Samuti asetab ta figuure ebaharilikesse perspektiividesse. Ainet valis ta moodsa suurlinna elust: naised tualetti tegemas, hobuste võidujooks, kohvikute elu, kabareed ja teater, eriti aga baletti.Kõigis töödes esineb ta pessimistliku j kritiseeriva vaatlejana. Naine ei esine tema töödes võluva meelelise olendina nagu Renoiri maalides, Degas näitab teda triviaalsetes poosides: pesu pesemas, minkimas, riietumas jne
annaabi.ee 
