infoühiskonnast? Kuidas mõõta IT levimise määra ja milline on see murdepunkt, millest edasi on tegemist infoühiskonnaga? Teine pool Websteri kriitikast on seotud tehnoloogilise aspekti ületähtsustamisega. Webster esitab sotsiaalsest konstruktivismist lähtuva küsimuse, mille fookuses on probleem, et selline tehnoloogia mõju ületähtsustamine viib paratamatu lihtsustamiseni ning sotsiaalse maailma defineerimiseni mittesotsiaalse fenomeni kaudu. Websteri kriitika on seotud peamiselt probleemiga, et sellise valitsusstatistika uurimise taga on palju subjektiivseid ja tõlgenduslikke kategooriaid. Teiseks probleemiks on see, et on raske eristada, millised majanduse kategooriad on infoühiskonna jaoks kesksemad. Sarnaselt kordub küsimus osakaalust millal on infomajanduse osakaal piisav? 18. Milline on Eesti visioon infoühiskonnas ja läbi mille see plaanitakse realiseerida?
infoühiskonnast? Kuidas mõõta IT levimise määra ja milline on see murdepunkt, millest edasi on tegemist infoühiskonnaga? Teine pool Websteri kriitikast on seotud tehnoloogilise aspekti ületähtsustamisega. Webster esitab sotsiaalsest konstruktivismist lähtuva küsimuse, mille fookuses on probleem, et selline tehnoloogia mõju ületähtsustamine viib paratamatu lihtsustamiseni ning sotsiaalse maailma defineerimiseni mittesotsiaalse fenomeni kaudu. Infoühiskond majanduse kaudu Selline lähenemine rõhutab, et muutust ühiskonnas on võimalik näha infomajanduse osakaalu kaudu ühiskonnas. Majanduses saavutavad osakaalu informatsioonitööstus ja informatsioonimajandus. Infotööstust on teoreetikud rühmitanud erinevalt, sest infoühiskonna eristamise korral infotööstuse kaudu tuleb esmalt määratleda see, millised majanduse osad moodustavad infomajanduse. Fritz Machlup (1962) püüdis eristada
12 Pealegi, kirjutavad asjatundjad, ei saa elu ja surma vastandumist vaadelda alati nö lineaarses opositsioonis. Aristotelese loogika-alastes kirjutistes tuuakse välja kolme liiki vastandumisi: 1) korreleeruvad; 2) vastandlikud ja kolmandaks nö positiivse (jaatava) ja negatiivse, ehk eitava (i.k positive vs privative) vastandumise mudel. Kuni 18. sajandi lõpuni (so kuni elu kui sellise defineerimiseni) sobis elu-surma võrdlemiseks neist viimane. Aristoteles kirjeldas positiivseid ja negatiivseid vastandumisi mh sellisel moel, et neid saab inimese elu ja tervise kaudu illustreerida. Oluline oli, et nö positiivsed tunnused said muutuda negatiivseks, vastupidi aga mitte (hambutule või kiilaspäisele raugale ei kasva tagasi hambaid ega juukseid). Niisiis näikse ,,loomulik" eluring olevat olnud üheks mudeliks, mille kaudu kõnesolev vastandumissüsteem kujundlikuks sai.
annaabi.ee 
