kuid isegi kulisside taga olles ei teadnud nad mis laval tegelikult toimub. Kuuldused Traudlini ei jõudnud, vaenulikke raadiojaamu ei kuulanud, polnud teistsuguseid seisukohti ega vastuseisjaid. Oli üksainud arvamus ja veendumus. Kuid kogu lood jõudis ta selgusele alles siis, kui oli kaasa teinud kurva lõpu ja naasnud normaalsesse ellu. Tollal tajus ta muidugi ebamäärast rahulolematust ja ahistust, mida igapäevane lävimine Hitleriga takistas defineerimast. Kui ta pani kirja üht-teist professor Brandti etteütlemise järgi. Jagas ka oma mõtteid Hitleri lähikondlastega. Ehkki Hitler oma väikeses laudkonnas sõja ja poliitika teemat kunagi ei puudutanud, hakkas ta üha sagedamani mainima oma suuri muresid. Sellistel puhkudel rääkis ta rohkem iseenda, kui teistega. Mõnikord hargnes huvitav väitlus kiriku ja inimkonna arengu üle. Läks vaja täielikku hukatust, kibedat lõppu ja paljusid sügavaid pettumusi, enne
sajandil oli teadlaste hulgas, intellektuaalide seas väga levinud religioonikriitiline suhtumine, religioonivaenulikkus. Durkheimi mõjul hakati religiooni nägema ka positiivse jõuna. Max Weber (1864-1920) üks religioonisotsioloogia rajajaid Durkheimi kõrval. Religioon sotsiaalse muutuse põhjustajana (,,Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"), religiooni ja majanduse vahelised seosed. Uuris religiooni tähendusest lähtuvalt (nii, kuidas uuritavad ise usuvad) hoidus religiooni defineerimast. Suhe religiooni romantiline, nostalgiline, dekadentlik. Religioon on ühiskondlik nähtus, mis annab inimese elule mõtte, pakub motiive tegutsemseks, on vastavusest iniese positsiooniga ühiskonnas (erinevatel inimestel on erinev religioon, mis sõltub nende tegevusalast käsitööliste, talupoegade jpt kristlus on erinev). Moodne lääne ühiskond on ülereguleeritud raudpuuri metafoor. Maailm, kust on röövitud jumalad. Elu raudpuuris on vaesem kui varasematel aegadel.
Termin “abstraktne ekspressionism” esimest korda 1929 näituse kataloogis. Siit hakati kasutama ajakirjanduses (1946 New Yorker) *Kunstniku imago – geenius, prohvet *Seda liikumist ongi hakatud tagantjärgi nimetama “abstraktseks ekspressionismiks”; kunstnikud ise eelistasid “New Yorgi koolkonda” *1947 kriitik Harold Rosenberg lõi termini “action painting” (tõlkes: protsessimaal) *Aprillis 1950 hoiatas Willem de Kooning kaaskunstnikke end defineerimast – et jääda kättesaamatuks. Abstraktsed ekspressionistid pole kirjutanud manifeste, nad polnud iial “grupp” Greenwich Village’ist New Yorgis kujunes kunstnike keskus 1949 asutasid nad klubi New Yorgi 8. tänaval Greenwich Village’is, kus reede õhtuti koguneti, seal esinejad, arutelud, peod MINIMALISM Daniel Buren. 1988
annaabi.ee 
