Õpilased peaksid võimalikult palju saama koolis ise olla oma situatsioonide arhitektid, mitte aga õpetaja tegevuse ja verbaalsete õpisisude tarbijad. Omalt poolt leian, et selline hariduskorraldus ei kannaks vilja, sest tänapäeva kiire argielu juures poleks tavalisel inimesel aega tegeleda lapsega, et teda tema soovide kohaselt harida. Lisaks sellele on kool üks kohti, kus laps saab endale uusi sõprussuhteid luua ja seeläbi sotsiaalselt areneda. Toetan ka Deardeni argumenti, et kool kaitseb last, sest teadagi kasutatakse arengumaades lapstööjõudu, kellel puudub haridus. Teisest küljest aga on mõningad Illichi ideed kohati mõistetavad. Kool võtab lapse elust väga suure osa ning paraku juhtub, et lapsel ei jää aega keskenduda kõigele sellele, mis just teda huvitab. Veelgi enam, koolipingis istumine ja sunniviisiliselt õppimine on viinud õpilasi nii kaugele, et puudutakse põhjuseta, sest koolis õpitu lihtsalt ei paku huvi.
kujutamisele. Lugedes antud teosest ,,Emile" peatükki, tekib juba esimeste lausete järel väga halvustav suhtumine Rousseau kasvatusviisi ja Rousseau isiksusse, sestap ei ole mul edasist soovi antud teose juurde pikemalt jääda. Juhani Hytönen ,,Lapsekeskne kasvatus" Juhani Hytönen toob samuti oma raamatus välja selle, et Rousseau teos ,,Emile ehk kasvatusest" on lapsekeskse pedagoogika alus. Deardeni(1968) järelduste põhjal tähendab lapsest lähtumine tavaliselt seda, et kasvatuslikke valikuid ja toiminguid põhjendatakse lapse vajadustega (needs), huvidega (intress) ja kasvuga (growth). Hytönen märgib oma raamatus, et lastekeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviididevaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last tuleb võtta sellisena nagu ta on. Raamat tutvustab suundi ja muutusi, mis viimase nelja aastakümne jooksul on mõjutanud lääne
tulemuseks vaakum, mille täidavad pop- ja uimastikultuuri halvimad jooned. Loovuse ja aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga. Õpetaja on autoriteet ja haritud asjatundja ning tema kohustus on oskusi ja tarkusi lastele edasi anda, veendudes, et neile õpetatakse häid käitumis- ja mõtlemisviise. Mustadele kirjutistele lisandus ka tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P. H. Hirsti kasvatusteooriast lähtuv kriitika. Lapse enesetunnetuslik areng R. S. Peters (1969) tõi esile selle, et laps ei ela ühiskonnast isoleerituna, vaid peab arvestama ühiselu normide ning reeglitega (sallivus, teiste austamine, teistega arvestamine, abistamine jms). Lapse moraalne areng ei ole võimalik, kui liigses individualiseerimise vaimus ei pöörata ühiskonna kooselunormidele mingisugust tähelepanu. Õpetaja roll
annaabi.ee 
