Keskaja Euroopa kristliku maailmakäsitluse kujunemisel oli Aristotelesel suur roll. Tema kirjutistel oli isegi liiga suur mõju need pärssisid edasist uurimist, sest kõik oli "valmis". A. Toomas leidis, et Aristotelese kirjeldatud loomade imekspandavad kohastumused on parim tõestus Jumala olemasolu kohta. Ainult suur Jumal võib olla nii ettenägelik ja tark, et kõik elusoleva nii täiuslikult vormida. "Natural Theology"püsis valdava maailmakäsitlusena Darwinini välja. Loodust uuriti, et paremini mõista Jumala loomisimet. 2. Kirjelda kahte 18. sajandi valgustusajastu mõtlejat ja nende ideid liikide muutumisest Maupertuis arutleb ähmaselt millegi üle, mis meenutab LV-d. Tegeles pärilikkusega näitas, et vanemad (emane/isane mõlemad) pärandavad järglastele tunnuseid ja uuris statistiliselt varieeruvust. Arutles selle üle, miks troopikas on inimestel tume nahavärv (kas päike mõjutab
Kuid juba tol ajal suudeti kvantitatiivselt näidata, et niisugune pärilikkuse mehhanism viiks kiirele homogeniseerumisele - seda aga ju ei olnud. Seda nähes hakkaski Darwin taaslähenema Lamarckile. Ja nii uskus muide kaugelt suurem enamus tolleaja teadlasi. Saatuse iroonia on selles, et Gregor Johann Mendel, augustiinlasest munk Brnost, oli Darwiniga samaaegne (1822 - 1884). Enamgi, Mendel avaldas oma seadused 1866 - vaid 7 aastat peale "Liikide tekke…", kuid Darwinini see ei jõudnud. Tegelikult ei jõudnud need pea kuhugi ja avastati 1900 paralleelselt mitme mehe poolt uuesti. Ja ka siis ei leidunud pikka aega kedagi, kes Mendeli pärilikkuse seadused oleks viinud kokku darvinistliku valikuga. Vastupidi - selle sajandi algus möödus teadmises, et pärilikkuse seadused lükkasid darvinistliku loodusliku valiku ümber. Miks? Seetõttu, et tänu Hugo de Vries’I ja William Batesoni tööde ja
(nn terapeutiline nihilism). 18. sajandi lõpul kujunesid välja koguni õpetused (Thomas Malthus, 1766-1834), mis pidasid tarvilikuks isegi teatava osa inimkonna suremist. Ka sõdasid peeti kasulikuks (inimkonna arvukuse reguleerimise vaatevinklist) jne. Peamiselt asus Malthus jutlustama aga sündivusest hoidumist usklikuna ei pooldanud ta igasuguseid ,,ärahoidvaid" vahendeid, vaid jutlustas pigem sugulist karskust. See ideoloogia püsis teataval määral kuni Darwinini ja 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse sõdadeni, mille kontekstis pääses võidule iibehüsteeria (anti-maltusianism, pronatalism). 18. sajandil hakkasid kujunema olud, mis viisid uue meditsiinikorralduse, sj tervishoiusüsteemi tekke ja riigi üha suurema sekkumiseni tervishoiuküsimustesse. Põhjusi sellisteks arenguteks oli mitu, eeskätt mainitagu urbaniseerumist, mis omakorda põhjustatud tööstuse kontsentratsioonist (industrialiseerumisest) alates 1750
annaabi.ee 
