Keerukärsakas Kärsklased (curculionidae) Looma koht süstemaatikas: Loomad-lülijalgsed- kuuejalgsed-putukad-mardikalised- kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) ,
Keerukärsakas Kärsklased (curculionidae) Looma koht süstemaatikas: Loomad-lülijalgsed- kuuejalgsed-putukad-mardikalised- kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) ,
raiesmikel puuvirnadel ronimas. Paljud õisi külastavad liigid meenutavad herilasi, puutüvedel elavad liigid on tagasihoidlikumat värvi. Siklaste vastsed kaevandavad puude koore all või puidus, harva rohttaimede vartes, olles levinud metsakahjurid. Areng kestab tavaliselt mitu aastat. Majasikk Hylotrupes bajulus elab kuivas puidus ja kahjustab ka Lääne-Eestis palkmaju. Suur-õiesikk Leptura rubra ronib sageli õitel Sugukond kärsaklased Curculionidae. Enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Sageli mono- või oligofaagid. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakas Sitona lineata elab
ruderatus), klaastigu (Vitrina pellucida), sarvjas jooniktigu (Nesovitrea hammonis), rohekas jooniktigu (N. petronella), kuhiktigu (Euconulus fulvus), h. kedertigu (Cochlodia laminata), pisitigu (Vertigo substriata), kääbus pisitigu (V. pygmaea), tulptigu (Columella edentula), kakshammastigu (Perforatella bidentata). (Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik
aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast. Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid lepalehtede pealispinnal põhjustavad lepa-pahklesta (Phytoptus laevis) noored lestad, noortel kasvuhoos võrsetel ja tipmistel lehtedel elutsevad kogumikena lepa-lehekirbu (Psylla alni) vastsed, põhjustades võrsete ja lehtede kattumist hallika kirmega. Lepalehti rullivad kokku mardikate hulka kuuluv punane keerukärsakas (Apoderus coryli), mähkurite hulka kuuluvate liblikate röövikud, samuti keerukoide (Gracillaria sp.) vastsed.
annaabi.ee 
