kui neiu oma neitsilikkuse kaotab Esmeralda tants fandango Esmeralda iseloom tulnud rändavast eluviisist, lapsena oli käinud läbi Hispaania, Katalooni, Sitsiilia koos mustlastega. Tuli noorena läbi Ungari Prantsusmaale Raha Pariisis eküüd, sol´id Rumaluse märk nina kaugel suust Pierre näidendis peategelased Aadel, Kaubandus, Vaimulik, Põllutöö. Paaridel nelja peale kulddelfiin, mis läheb kõike kaunimale naisele Meister Jacques Coppenole sukakuduja Gentist, sõber sandiga, kes Pierre etendust segas Imede Õu Agroo kuningriik Pierre oli olnud sõdur, munk, tahtis olla õpetaja, oli puusepaõpilane, lõpuks sai poeediks. Dom Claude´il oli salajane kelder, kust tuli öösiti punakat valgust, seal tegeles ta alkeemiaga. Ta ei uskunud ei astroloogiasse ega arstiteadusesse, vaid ainult alkeemiasse. ,,See surmab tolle. Raamat surmab teaduse" teadus pääseb võimule religiooni asemel. Trükipress srumab kiriku/ehituskunsti.
Ta otsustas etendusega siiski algust teha (The Good Judgment of Madame the Virgin Mary). Tegelased esindasid nelja erinevat prantsuse klassi (Clergy, Nobility, Trade, and Labor). Rahva arvates on see etendus igav. Rahvas pöörab oma tähelepanud Clopin Trouillefou'le, kerjusele (who climbs his way up to the stage, crying out: "Charity, if you please!"). Ka näitlejad kaotavad huvi etenduse vastu. Sisse astub Kardinal. Ta on populaarne ja võimukas kes satub tähelepanu keskpunkti. Jacques Coppenole avaldab rahvale muljet oma huumoriga ja pöörab rahva tähelepanud narride paavsti valimisele. Gringoire üritab oma etendust jätkata, aga keegi ei pööra talle tähelepanu ja järgneb rahvahulgale. Coppenole teeb ettepaneku valida paavst nagu Flandrias. Kandidaadid pistavad pea läbi augu; inetuima näoga inimene võidab. Ei lähe kaua kuni kellalööja Quasiomodi paavstisk valitakse. Kui teised kandidaadid pidid naljakaid nägsid tegema, et rahva poolehoidu võita, siis Quasimodo ei
Rahvas soovis algust näha ja seejärel alustada narride kuninga valimisega. Rahvas muutus rahutuks ja ähvardasid autorit, Pierre Gringoire't. Ta otsustas etendusega siiski algust teha. Tegelased esindasid nelja erinevat prantsuse klassi. Rahva arvates on see etendus igav. Rahvas pöörab oma tähelepanud Clopin Trouillefou'le, kerjusele. Ka näitlejad kaotavad huvi etenduse vastu. Sisse astub Kardinal. Ta on populaarne ja võimukas kes satub tähelepanu keskpunkti. Jacques Coppenole avaldab rahvale muljet oma huumoriga ja pöörab rahva tähelepanud narride paavsti valimisele. Gringoire üritab oma etendust jätkata, aga keegi ei pööra talle tähelepanu ja järgneb rahvahulgale. Coppenole teeb ettepaneku valida paavst nagu Flandrias. Kandidaadid pistavad pea läbi augu; inetuima näoga inimene võidab. Ei lähe kaua kuni kellalööja Quasiomodi paavstisk valitakse. Kui teised kandidaadid pidid naljakaid nägsid tegema, et rahva poolehoidu võita, siis Quasimodo ei
all intriigivõrkusid kudus ja «maa-aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon * ütleb. Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline, ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle armetu ilmega flaami ametmehe vastu. VI. MEISTER JACQUES COPPENOLE Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja mõningaid pooL sosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja. «Hei, sõber, siia ei tohi.»
annaabi.ee 
