valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Gaius libro septimo ad edictum provincial: Praeterea restituere debet possessor et quae post acceptum iudicium per eum non ex re sua adquisivit: in quo hereditates quoque legataque, quae per eum servum obvenerunt, continentur. Nec enim sufficit corpus ipsum restitui, sed opus est, ut et causa rei restituatur, id est ut omne habeat petitor, quod habiturus foret, si eo tempore, quo iudicium accipiebatur, restitutus illi homo fuisset. Itaque partus ancillae restitui debet, quamvis postea editus sit, quam matrem eius, post acceptum scilicet iudicium, possessor usuceperit: quo casu etiam de partu, sicut de matre, et traditio et cautio de dolo necessaria est.
Üksikõigusjärglus on tavaliselt kas legaatide või fideikomisside puhul. Pärimisõiguse põhiküsimuseks on: mida päritakse? Kes saab pärijaks? Kuidas läheb pärand pärijale üle? Päriakse kogu pärandvara. Pärandi olemuse kohta ütleb näiteks Gaius järgmist: Incorporales sunt, quae tangi non possunt, qualia sunt ea, quae in iure consistunt, sicut hereditas, ususfructus, obligationes quoquo modo contractae. nec ad rem pertinet, quod in hereditate res corporales continentur, et fructus, qui ex fundo percipiuntur, corporales sunt, et id, quod ex aliqua obligatione nobis debetur, plerumque corporale est, ueluti fundus, homo, pecunia: nam ipsum ius successionis et ipsum ius utendi fruendi et ipsum ius obligationis incorporale est. (G. 2, 14) (Kehatud asjad, mida puudutada ei saa, on olemas ainult õiguslikult, nagu näiteks pärand, kasutusvaldus, ja mistahes viisil omandatud obligatsioonid. Pole oluline, et ka
See olgu sulle lohutuseks.» «Teil on õigus,» vastas Gringoire. «Sul on veel teisigi eeliseid. Lindprii kodanikuna pole sul tarvis maksusid maksta nagu muil Pariisi kodanikel; ei võeta sult tänavapuhastamise-, vaeste- ega laterna-maksu.» «Olgu siis peale,» ütles poeet, «olen nõus. Olen suli, santlaager, lindprii kodanik, vargapoiss, kõik, mis te soovite. Olin seda juba ammu ennegi, kuningahärra, sest ma olen filosoof; et omnia in philosophia, omnes in philosophe) continentur nagu ise teate.» Santlaagrite kuningas kortsutas kulmu. «Kelleks sa mind, sõber, õige pead? Mis ungari juudi-murdes sa seal latrad? Ma ei mõista heebrea keelt. Ega bandiit olla tähenda, et pead juut olema. Ma ei varas-tagi enam, olen sellest kõrgemal, ma tapan. Kõrilõikaja? Jaa. Kukrulõikaja? Seda mitte!» Gringoire katsus mõne vabandussõna vahele poetada neile järskudele sõnadele, mida viha üha enam katkestas. «Palun vabandust, aulik härra. See pole heebrea, vaid ladina keel
annaabi.ee 
