valdav annalistlik lähenemine (Annales) , kus sündmusi kirjeldati aastate kaupa, mitte sisuliste tervikutena. 2. 2. sajandi lõpuosas hakkati rohkem kirjutama monograafiad üksikuist lähiajaloolist sündmusist. Näiteks, Caesar kirjutas Märkmeid Gallia sõjast (Bellum Gallicum ) , kus kirjeldas sõjakäike Galliasse 58. – 52. a, iga aasta kohta on üks raamat. Sallustius ( 86-35 v 34 eKr) oma teostes Catilina vandenõu (Coniuratio Catilinae) kirjeldab Cicero konsuliaastal kulmineerunud vägivald. 3. Res gestae v. Historiae kirjandusele kuulus üldine toimunud sündmuste kujutamine, mitte tingimata aastate kaupa. Kõik oli koondunud Rooma riigi saatuse ümber. Näiteks, Titus Livius (59 eKr-17 pKr) kirjutas täielikust Rooma ajaloost teoses Linna asutamisest alates ( Ab urbe condita), mida ta kirjutas pea poole sajandi vältel. 4
Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev. Erinevalt vanadest linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil (coniuratio). Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem.
Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev. Erinevalt vanadest linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil (coniuratio). Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. · Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. · Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. · Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem.
eesotsas on raad. Saksamaal on vabalinnad ja riigilinnad. Vabalinnad on reaalselt iseseisvad ega sõltu maahärrast. Väiksemal riigilinnal on maahärraks kuningas või keiser ise. Ka siis kui linnal polnud omavalitsust, oli elanikel tähtsus ja nende poolehoiu võitmine valitsejale kasulik. Vahel saavutasid linnad omavalitsuse õiguse väevõimuga. Linnakogukond ehk kommuun on vabatahtlik ühendus, millega inimesed liituvad. Coniuratio linnadeliit. Maahärra säilitas võimu linna üle andes linnale rae jms aga modifitseerides mõnest teisest linnast saadud õigust nii, et linn oleks siiski tema võimu all. Paljud suured linna polnud kuningavalitsuslikud, neid valitses kuninga ametnik. Itaalia linnad emantsipeerusid kõige varem, seejuures toimus see mitte kohaliku maahärra vaid keisri enese suhtes. Kontroll kuulus kohalikule aadlikule, kes elas linnas. Peale
annaabi.ee 
