kirjutatud, eeskujuks võeti Rooma Terentius jne. Seneca baasil verised tragöödiad, tekkis eraldi zanrina. Akadeemiline stuudium. Kirjanduslikud. Puht teoreetiline harrastus. Farsid olid ju lühikesed stseenid, müsteeriumid aga suuremahulised ja teadnud tervikust midagi. Sellepärast puudus Aristotelese ettekujutus dramaturgiast: alguspunkt, keskosa ja lõpppunkt. Keskaegsetel see vorm puudus. Selline ettekujutus puudus ka väljakunäitlejatel. Selle ettekujutuse lõi alles commedie erudite antiikeeskujudel. Väljakunäitlejatel puudus kokkupuude commedie eruditega. Erudite ei hoolinud publikust. Ei osatud kirjanduslikku teksti elama panna. Selleks oli vaja näitleja meisterlikkust. Erudite üritas seda saavutada vahepaladega. mistrioonid läksid moodi, hakkasid õpetama õpetatud pulikut. Mistrioonid said eruditast kogemuse, mida endast kujutab täismõõduline süzee ja kuidas seda mängida. Huvitav oli see, et antiiksüzeedes paljud stseenid
proffesionaalsem kui varasem farss, see oli puht näitlejalik ettevõtmine. Kui trupis vähemalt üks tuntud näitleja, siis olidi menu suhtes kindlustatud. Jäme nali, ebatsensuurne keel, frivoolne zest jne. Farss hõivab Prantsusmaal nö kultuuri alakorruse kindlalt ja jõuliselt. Üleval pool noorte luuletajate rühmitus ,,Plejaad", koosnes seitsmest poeedist, tuntuim neist Pierre de Ronsard (1524-1585), renessansi sugemetega, antiigipüüdlus. Orienteerusid Itaalia commedie erudite'le kõige selle nõrkuste ja puudustega, puudus selle kirjanduslik pool (mitteelulisus).1549. Aastal avaldas Plejaad oma manifesti, kus muuhulgas öelda, et lava tuleb ära võtta farsilt ja moraliteelt ja anda see uuele tragöödiale ja komöödiale. Plejaadi autorite näidendeid etendati õukonnas, populaarseim oli Etienne Jodelle'i komöödia ,,Eugene ehk Kohtumine" 1552. aastast. Rääkis see noorest vaimulikust ja tema intriigidest ja seiklustest.
näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma. Mängu tulid massistseenid lava täitmiseks. Kodanliku teatrirevolutsiooni üheks viljaks proovide arvu suurenemine (3lt 10-12 proovini). Ka keel lihtsustus.
annaabi.ee 
