1216 IV Laternani kirikukogu määras kindlaks kõigi kolme seisuse inimeste õigused ja kohustused. Kohustas iga kristlast igal aastal pihisakramenti vastu võtma. Bonifatsius VIII (paavst 1294-1303)Enne paavstiks saamist töötas paavsti saadikuna nii Inglismaal kui Prantsusmaal. 1290-1291 oli ta paavsti legaat Pariisis. Sel ajal vahendas ta Aragoni ja Prantsusmaa vahelisi rahuläbirääkimisi. Vastukaaluks Inglismaa ja Prantsusmaa poolt kirikule kehtestatud maksudele keelas ta 1296 Clericis Laicos' e nimelises bullas kirikule uute maksude määramise ilma paavsti nõusolekuta. Kuna Inglismaa ja Prantsusmaa boikoteerisid teda edukalt (prants. keelas kulla viimise Kirikuriiki) pidid ta oma nõudmistest taganema. 1301 kui Philippe IV vangistas paavsti legaadi süüdistas Bonifatsius teda kuninga volituste ületamises. Aastal 1302 kuulutas paavst (bullaga Unam Sanctam) ennast kõigi kristlaste ülimaks vaimulikuks ja ilmalikuks valitsejaks
Saint-Sulpice'i torn ja Saint-Germain-des-Pres' kolm teravat tippu. Ta läks sinnapole. Kui ta Saint-Germaini sakiliselt müürilt kuulis kloostri valvuri hüüdu: «Kes seal on?», pöördus ta abtkonna veski ja alevi pidali-maja vahelisele jalgrajale, ja natukese aja järel oli ta juba Pre-aux-Clercs'i ääres. See aas oli kuulus mürglite tõttu, mis siin ööd kui päevad juhtusid. See oli Saint-Germaini munkade «hüdraks»: quod monachis Sancti-Germani pratensis hydra fuit, clericis nõva semper dissi-diorum capita suscitantibus.1 ülemdiakon kartis, et ta seal kellegagi võib kokku puutuda. Tal oli hirm näha ükskõik mis inimese nägu. Ta möödus ülikoolilinnast ja Saint-Germaini eeslinnast, ta tahtis linna sisse minna võimalikult hiljem. Nii läks ta piki Pre-aux-Clercs'i, pöördus siis tühjale jalgrajale, mis seda aasa lahutab Dieu- Neufist, ja jõudis lõpuks jõe äärde. Seal leidis dom Claude ühe paadimehe, kes teda mõne
nagu oleks ta praegu mõne daami buduaaris, ja vaatles rahulolevalt oma valget ja pehmet naiselikku kätt, mida hoidis õhus, et sealt veri ära valguks, «te kuulsite, et härra kloostriülem tahab, et mu väitekiri oleks dogmaatiline, mina aga tahan, et ta oleks aateline. Seepärast soovitas härra kloostriülem mulle teema, mida ei ole seni veel käsitletud, kusjuures mulle tundub, et serla teemat on võimalik üsnagi suurepäraselt välja arendada: «Utraque manus in benedicendo clericis inferiqribus necessaria est.» D'Artagnan, kelle eruditsioon on meil teada, ei pilgutanud selle tsitaadi juures sugugi rohkem silma kui siis, kui härra de Treville oli lausunud sententsi kingituste kohta, mille suhtes ta oletas, et d'Artagnan on need saanud härra Buckinghamilt. «See tähendab järgmist,» jätkas Aramis, püüdes talle asja arusaadavamaks teha, «õnnistamise ajal on alama astme preestritele mõlemad käed hädavajalikud.» «Suurepärane teema!» hüüdis jesuiit.
annaabi.ee 
