väga jõudsalt langenud ning elamispiirkonnad on kriitilised. I katsekategooria loomaliigid Eestis on: 1.Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) 2.Kõre (Bufo calamita) 3.Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4.Must-toonekurg (Cicona nigra) 5.Väike-laukhani (Anser erythropus) 6.Merikotkas (Haliaeetus albacilla) 7.Madukotkas (Circaetus gallicus) 8.Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) 9.Suur-konnakotkas (Aquila clanga) 10.Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) 11.Kalakotkas (Pandion haliaetus) 12.Väikepistrik (Falco columbarius) 13.Rabapistrik (Falco peregrinus) 14.Rabapüü (Lagopus lagopus) 15.Tutkas (Philomachus pugnax) 16.Habekakk (Strix nebulosa) 17.Siniraag (Coracias garrulus) 18.Lendorav (Pteromys volans) 19.Euroopa naarits (Mustela lutreola) 20.Niidurüdi (Calidris alpina schinzii) 21.Kassikakk (Bubo bubo) Allikas: www.hariduskeskus.ee Keskkonnaalased konventsioonid
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi p...
nagu näiteks metsnugis ja siil. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad. Menüüs on lindudest kõige rohkem kanalisi, kurvitsalisi, eri liiki parte, vahel sookurg. Talviti saab kaljukotkast "raisakotkas", kuna saakloomade valiku vähesuse tõttu on oluliseks toiduallikaks korjused, mida jagatakse ronkade ja merikotkastega. Levik ja Arvukus Kaljukotkas alamliigist chrysaetos pesitseb Sotimaast, Skandinaaviast ja Alpidest kuni Lääne- Siberi ja Altaini. Sealt ida poole pesitseb teine alamliik, kamtschatica. Kolmas alamliik, homayeri, elutseb Põhja-Aafrikas ja Pürenee poolsaarest kuni Kaukasuse ja Iraanini ning neljas alaliik, daphanea, on levinud Põhja-Indias, Pakistanis, Hiinas ja Mandzuurias, Jaapanis ja Kores elab viies alamliik, japonica. Kuues alamliik, canadensis, elab Põhja-Ameerikas.
Kaitsealal on I kaitsekategooria kalakotka (Pandion haliaetus) elupaik ning II kategooria metsise (Tetrao urogallus) elupaik ja mänguala. Kaitseala elab teadaolevalt üks paar kalakotkaid. Metsise mängualaks on arvatud 87,3 ha kaitseala loodeosas Vinso sihtkaitsevööndis ning 284,9 ha Meenikunno ja Nohipalu sihtkaitsevööndites, kokku 372,2 ha. Haruldastest ja kaitsealustest liikidest on kaitsealal nähtud meri- (Haliaetus albicilla) ja kaljukotkast (Aquila chrysaetos), kuid teateid pesitsemistest ei ole. Alal on märkimisväärne tetrede (Tetrao tetrix) asurkond. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi (Grus grus), rabahanesid (Anser fabalis), suurlaukhanesid (Anser albifrons) ja laululuiki (Cygnus sygnus). Kohata võib ka teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu väikepistrikku (Falco columbarius) ja sarvikpütti (Podiceps auritus). Samuti on kaitsealal kobras (Castor fiber) suhteliselt arvukas.
mõjuks on majandustegevusest põhjustatud muutusi looduskeskkonnas, enamjaolt vanades metsades ja märgaladel. Kotkad on tippkiskjad ja paiknevad toiduahela tipus, on üheks ohuteguriks ladestuvad mürkained (DDT, raskmetallid). Üks võimalus selle jälgimiseks on sigimisedukuse jälgimine. „Kotka ja must-toonekurg“ programmi kuuluvad järgmised linnud: merikotkas (Haliaetus albicilla); suur-konnakotkas (Aquila clanga); väike- konnakotkas (Aquila pomarina); kaljukotkas (Aquila chrysaetos); must-toonekurg (Ciconia nigra). Kuna igal aastal keskenutakse 1-2 liigile, on liigi seire sammuks 3-5 aastat. Sigimisedukust kontrollitakse pesapaikade määramisega ja poegade arvuga. Võimalusel kontrollitakse pesaterritooriumite kaitsekorralduste kinnipidamist ja rikkumise kahtlusel teavitatakse keskkonnainspektsiooni. Seireid viivad läbi Kotkaklubi (Kotkad ja must- toonekurg. s.a.). Seiretööde käigus, aastal 1997, uuriti suu- ja väike-konnakotkast, määrati konnakotkaste
tagasiaitamisega loodusse (Nigula Metsloomade Taastuskeskus). Nigula raba on Pärnumaa lõunaosas üks arvestatavamaid veereservuaare. 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab? Raba kõige silmatorkavamad elustajad on linnud. Inimtegevusest üsna vähe mõjustatud maastikuna pakub see looduspiirkond pesitsemisvõimalusi mitmetele haruldastele ja ohustatud linnuliikidele. Siin leidub kalakotkaid (Pandion haliaetus), kaljukotkaid (Aquila chrysaetos), madukotkaid (Circaetus gallicus), sõtkaid (Bucephala clangula), vihitajaid (Tringa hypoleucos), punajalg-tilder (Tringa totanus), kadakatäks (Saxicola rubetra) ja punaselg-õgija (Lanius collurio). Kõrvuti tavaliste puistulindudega pesitseb siin regulaarselt haruldane ja ohustatud valgeselg-kirjurähn (Dendrocopus leucotos), Eestis hajusalt levinud suurnokk (Coccothraustes coccothraustes) ning väike-kärbsenäpp (Ficedula parva)
annaabi.ee 
