,,Uneliivamees" ainetel 1870-ndatel aastatel. L éo Delibes L éo Delibes oli õppinud Pariisi Konservatooriumis kompositsiooni tuntud balleti ,,Giselle" autori Adolphe Adam'i juures. Juba õpingute ajal paelus Delibes'i teater. Adam'i eeskujul alustas ta lihtsamate ooperite ja vodevillide kirjutamisega. Alates 1853. aastast töötas Delibes pianist-kontsertmeistri ja koormeistrina Pariisi Theatre Lyrique'i juures, aastail 1862-1871 Saint-Pierre-de-Chaillot' kiriku organistina. 1864 sai Delibes'ist Pariisi Opéra koormeister, ent saavutades heliloojana järjest suuremat edu, loobus ta sellest kohast 1872. 1881 võttis Delibes vastu kompositsiooniprofessori ametikoha Pariisi Konservatooriumis ja 1884. Aastal valiti ta Académie des Beaux-Artsi liikmeks. Delibes'i üks tuntumaid teoseid ballett ,,Coppélia" on loodud 1870. aastal, teine suuremat edu pälvinud ballett ,,Sylvia" 1876. Helilooja kuulsaimat ooperit ,,Lakmé" on lavastatud
millele oli vajutatud rohelist oksakest kandva tuvi kujutis. Teine kiri oli suur, ruudukujuline ja sellel ilutses Tema Eminentsi hertsog-kardinali hirmuäratav vapp. Silmates väikest kirja, võpatas d'Artagnani süda rõõmust, sest ta arvas käekirja ära tundvat. Kuigi ta oli käekirja näinud ainult kord, siiski oli mälestus sellest talle südamesse jäänud. Ta võttis kirjakese ja avas kiiresti. «Jalutage,» seisis selles, «tuleval kolmapäeval kella kuuest seitsmeni õhtul Chaillot' teel ja vaadake hoolega möödasõitvatesse tõldadesse. Kuid kui teile on armas teie elu ja nende isikute elu, kes teid armastavad, ärge tehke ühtki liigutust, mis võiks jätta mulje, et te olete ära tundnud isiku, kes on valmis kõigeks, et teid hetkeks-näha.» Allkirja ei olnud. 414 «See on lõks,» ütles Athos, «ärge minge sellesse, d'Artagnan!» «Kuid käekiri tundub mulle tuttavana,» arvas d'Artagnan. «See võib olla võltsitud,» vastas Athos
oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada oma poliitilist minevikku, mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks lein oli teist leina leevendanud. Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinalielu, tundis meeleldi rõõmu Chaillot' viinamägede kuninglikust veinist, ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist osa võtma. Ja nii mõnigi kord oli Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt
annaabi.ee 
