Inimasustuse laienedes pürgade levila ahenes. Veel keskajal elasid pürjad koos käesolevaks ajaks välja surnud ürgveiste ehk tarvastega Kesk- ja Ida-Euroopa sügavates metsades. Kesk-Euroopas hävitati pürjad XVIII sajandil. XIX sajandil olid pürgadest järele jäänud vaid kahe alamliigi riismed. Euroopa pürja (B. b. bonasus) viimaseks pelgupaigaks oli Poola kuninga põline jahivaldus Biaùowiea põlismets Poola ja Valgevene piiril, kaukaasia pürja (B. b. caucasicus) pelgupaigaks mägimetsad Kaukasuse loodenõlvadel. Esimese maailmasõjaga alanud sündmused viisid looduslikult elavate pürgade väljasuremiseni. Biaùowieas tapeti viimane ulukpürg salaküti poolt 1919. aastal. Palju kauem ei elanud ka kergema kehaehitusega kaukaasia pürg, kelle viimane isend tapeti 1927. aastal. Liiki jäid hoidma kümmekond Saksa, Poola ja Rootsi loomaaedades ning tarandikes elavat looma. 1923. aastal tuli Pariisis kokku rahvusvaheline pürgade
minekut. Kõrgus 35 cm. Lehed igihaljad. Kõige külmakindlam, 3. tsoon. Teised liigid kuuluvad väidetavalt 5...6. tsooni taimede sekka . ( vt lisa foto 2 ) 3. H. hybridus - hübriid lumeroos, heleroosad õied. Õitseb aprilli lõpus. Lehed talvehaljad. Kõrgus 30 cm. Niiskustund (vt lisa foto 3) 4. H. purpurascens purpur lumeroos, õied purpurpunased. Kõrgus 40 cm. Õitseb aprillis. Lehed talvehaljad. Lõikelill. (vt lisa foto 4) 5. H. caucasicus- kaukaasia lumeroos, õied rohekasvalged. Kõrgus 50 cm. Lõikelill.(vt lisa foto 5) http://www.calmia.ee 7 KOKKUVÕTE Lumeroos on armastatud pikaealine püsik, millel on palju teisi liike. Käsitlesin selles referaadis tähtsamaid teemasid. Neid saab kasutada nii ravimtaimena vanasti ka ennustati nende pealt. Nagu paljudel teistel taimedel, vajavad nad kasvamiseks teistsugust kasvuala, nii ka lumeroos. Lumeroos on üks
pehmenemist, kuid ei veetusta liha ega muuda ka eriti maitseomadusi. VALMISTAMINE Valmistamiseks on vajalik piima pastöriseerimine ja jahutamine. Hiljem lisatakse keefiriseen ehk juuretis ning sobivas soojuses toimubki hapnemine. Keefiri valmistatakse lehma-, kaameli-, kitse- või lambapiimast. Keefiriseene moodustavad kääritavad pärmid (Saccharomyces kefir ja Candida kefir) ning bakterid (Lactobacillus caucasicus, Lactobacillus casei, Lactococcus lactis subsp lactis ja Streptococcus diacetilactis). Bakterid toodavad piimhapet, mis annab keefirile sellele iseloomuliku maitse. Pärm teisendablaktoosi süsihappegaasi ja alkoholi seguks. Alkoholi kogus keefiris ning toote paksus ja viskoossus sõltuvad kääritamise pikkusest. TOIME Keefiri tarbimine põhjustab allergiat oluliselt vähem kui piim, kuna hapnemise käigus
annaabi.ee 
