piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO (1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid
selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO (1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti
jõulist modelleeringut, mis jätkas prantsuse portreemaali parimaid traditsioone. Portreteeritavate hulka kuulus väga silmapaistvaid isikuid. Näiteks tantsijanna Guimard’i hävinud portree kõrval peetakse oluliseks ka Davidi onu Jacques Buroni portreed (1769) ja tema abikaasa „Madame Buroni portreed“ (1769).9 1775 pärast oma diplomi saamist, lahkus David Pariisist10 koos Henri Pierre Danloux’ ja õpetaja Vieniga. Teel Rooma peatuti Parmas ja Bolognas, et Corregio ja Carraccide freskodega tutvuda. 1770ndatel aastatel oli antiigivaimustus jõudnud kulminatsioonini ning antiikesemete kollektsioneerimine oli muutunud suurmoeks. Eeskuju selleks ei andnud keegi muu, kui paavst ise, kes avas 1772. aastal Vatikanis antiikkunsti muuseumi Museo Pio-Clementino. David jõudis tänu seal töötavatele Winkelmanni ja arheoloogide Antoine-Chrysostome Quatremére de Quincy ja Gavin Hamiltoni abil otseselt vanarooma kunsti juurde. 11
annaabi.ee 
