Sellest jääb kõlama lootus kunagi taastõusvale vabadusele. Tema looming, mis rõhutas individualismi, vabadusiha, kangelaslikkust ja pessimismi, lõi omalaadse romantilise kirjandusvoolu -- "baironismi". Byroni loomingu austajateks on olnud paljud suured kirjanikud: Hugo, Stendhal, Balzac, Heine, Puskin, Lermontov jt. G.G.Byroni romantiline kangelane Byroni kangelased tema teostes on enamasti kõik natuke erinevad, kuid neil on ka palju ühiseid käitumisjooni. Byronlik kangelane on tavaliselt sattunud vastuollu ühiskonnaga. Enamasti on nad üksikud võitlejad ja Byronil oli neid võimalik kujutada erinevate elukutsetega, näiteks "Korsaari" kangelane on piraat, "Don Juanis" on peategelane vahepeal Vene armees jne. Oma kangelase käitumise kirjeldamisega väljendab Byron viha aristokraatliku ülemkihi vastu. "Don Juani" peategelane reisib palju. Nähes ümbruskonna kurjust, muutub noorest peast küllaltki hüvederohket elu elanud Juan karmiks ja tundetuks.
Tema muinasjuttudes nähakse tugevat argipäeva- ja tõelikkusemeele uut esinemist taani kirjanduses (Inetu pardipoeg, Vaskne siga jt.). Andersen on taanlaste koduse väikekunsti ületamatu meister, kes oma loomingu parema osaga seisab rariteedina eraldi, väljaspool kirjandusloo ajalist seost. Eraldi seisab ka Taani selle aja teine suurkunstnik Fredrik Paludan-Müller (1809-76). Antiikkirjandusest võetud klassikalised ainesed, uuena mõjub byronlik vabadusiha ja mässumeel, haruldaselt peen vormitunne, rafineeritud esteetiline suhtumine ainesse. Pidevas arengus töötas ta välja oma maailmavaate, tema vaadete arengus on palju ühist kaasaegse taani suure usufilosoofi ja stiilikunstniku Sören Kierkegaard'i maailmavaatelise arenguga. Ajalooliselt moodustavad mütoloogilise rea ta teosed ,,venus" 1841, ,,Drüaad" 1844, ,,Thiton" 1844, ,,Aabeli surm" 1845, ,,Ahasveerus" 1854 ja lõpuks antiiksest ajaloost võetud ainega
Poeem oli luuletaja märgiks. Luuletajakshakkamine oli otsustav samm. Luuletajakutse ei olnud tol ajal võrdväärne teiste elukutsetega. Tänu Puskinile muutus luuletajakutse diplomaatia-, ametniku- ja 24 sõjaväekarjääriga samaväärseks. Odessas oodati Puskinilt korraliku ametniku tööd. Ta ei tahtnud seda aga teha, kuna ta arvas, et ta on luuletaja. 1820ndate algus on Puskini romatismiperiood, see on byronlik periood, kus lõunamaistes poeemides on kujutatud eksootilist loodust, miljööd, metsikuid rahvaid, tsivilisatsioonis pettunud kangelast, kes otsib endale uut teed. See periood ei kestnud kaua. Juba 23. aastal hakkas ta kirjutama ,,Jevgeni Oneginit", mis on teist tüüpi teos. Tavaliselt lõpetas Puskin oma teosed väga kiiresti. Oneginiga tegeles ta u 7 aastat. 1833. aastal täiendas ta seda teksti. See tekst näitab, et Puskini romantistlik periood on ammu seljataga.
annaabi.ee 
