(1788-1824) eluviisi, armuafääride, võlgade ja Üha rohkem eemaldus Byron intsestisüüdistuste tõttu. romantiliselt kangelasest. 1811-1816 oli Byron Inglismaal. Londoniperiood- Puskinit vahepeal suri ta ema, ka nimetatakse tihti ka mõni ülikooliaegne sõber. Venemaa Byroniks Esimene Armastus Tolle aja kaasaegne oli Mary Chaworth kirjanik 2.07.1809 algas Byroni 2- Mõned teosed: ,,Jõudetunnid" (1807) aastane reis mööda ,,Lara" (1814) ,,Heebrea meloodiad"(1815) vahemerd Portugalist ,,Manfred" (1817) ,,Kain"(1821) Kreekani- see oli viljakas periood tema ,,Don Juan" (18191824; lõpetamata poeem) luulemaailmas
Kaukaasiasse tragunipolku. Aastal 1838 sai ta loa naasta. Ta pagendati aastal 1840 uuesti Kaukaasiasse mägilastega võitlevasse jalaväepolku. Lermontov suhtles Peterburi kirjandusringkondadega ja oli vastuolus kõrgseltskonnaga. Tal tekkis tüli kunagise õpingu- ja teenistuskaaslase N. Martõnoviga. Lermontov hukkus nendevahelises kahevõitluses. Teosed ja looming Lermontovi on peetud dekabristide romantiliste ja heroiliste traditsioonide jätkajaks ning nimetatud vene Byroniks. Tema proosa on mõjutanud vene realistliku proosa arengut. Lermontovi loomingut saab jagada varasemaks romantiliseks ja hilisemaks realistlikuks. Varase luule põhiteemad on pessimistlikud: traagiline üksindus, noorena hukkumine, armastuse ja sõpruse reetmine, võimatus tundeid ja mõtteid teistega jagada. Hilisemas loomingus avardub ühiskonna haare kurjuse sotsiaalse olemuse avamiseni ja oma aja inimese kujutamiseni.
mis romantism oli kirjandusse toonud: võitlusjanu, valu inimese parast ja kõrged ideaalid. Lermontovi loomingu lähtekohad seostuvad kindlasti Euroopa ja Venemaa romantismikultuuriga. Kuigi Lermontov tundis hasti Puskini ja teiste tuntud sõnameistrite loomingut, kujunes tema enda looming varakult üsna algupäraseks. Võib nõustuda kirjanduskriitik V. Belinskiga: "Venemaal ilmus uus võimas anne Lermontov. Seni veel ei nimeta me teda ei Byroniks, ei Goetheks, ei Puskiniks ega ütle, et temast aja jooksul tuleb Byron, Goethe või Puskin, sest me oleme veendunud, et temast ei tule ei see ega teine ega kolmas, vaid tuleb Lermontov." Lermontovi loomingu omapära on see, et ta säilitas realistina kõrgromantismi jooned, rajades teed vene XIX sajandi teise poole realistlikule proosale. 12 MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST
Ei ole, jah. Meil on käputäis meistriteoseid, kuidas olekski võimalik, et ei ole, meid on ju nii palju, suur kunstnik ilmutab end aeg-ajalt palju väiksemates maades kui Venemaa. Aga rahvusena ei ole meil kirjandust, sest see, mis meil on, ei ole meie oma, see on nagu pidu, kuhu kõik peavad tulema riietatuna kellekski teiseks Byroniks, Voltaire'iks, Goetheks, Schilleriks, Shakespeare'iks ja ülejäänuteks... Mina ei ole kunstnik. Minu näidend ei olnud hea. Ma ei ole 33 poeet. Luuletust ei saa kirjutada tahtejõu aktina. Kui ülejäänud meist näevad kõvasti vaeva, et olla kohal, siis tõeline poeet eraldub vaimselt. Me võime teda jälgida loomise hetkel, kui ta istub, sulepea käes, liikumatult. Kui sulepea liigub, siis
annaabi.ee 
