lihtsalt transpordisüsteemi osaks, vaid ka omapärase allmaa- elu ja mitmekordse kultuuri eksesteerimise kohaks, stiilseks vaatamisväärtuseks. Ükskõik, kas Pariisi, New Yorgi või Moskva all, igal pool nõuab esimest korda metroosse sattumine mõnigast kohanemist, et mitte veidratesse olukordadesse sattuda. 1900. aastal ehitati Pariisi kõigi linnaelanike kergenduseks maaalune raudtee. See oli kasulikum, kui lammutada jälle vanu kvartaleid -- nagu möödunud sajandil laiade bulvarite rajamiseks tehti -- ja ehitada midagi trammisarnast sajandivanuste hoonete vundamentidele. "Õhku on vaja ehitada, õhk ei maksa ju midagi!" hüüatas Ludvig Sander "Pisuhännas" pilvelõhkujaid ülistades. Samamoodi võib öelda, et maa all on ruumi küll, vaja ainult käigud kaevata. Nii Pariislased ka tegid ja võivad nüüd, 95 aastat hiljem, väikese vaevaga ühest linna otsast teise kihutada. Selle asemel, et tundide viisi maa peal liiklusummikutes mööda saata. Jumalaema kirik
Keskendus talutöödele, mis talle meeldisid. Talupoegade turud "Linnaturg Gisors'is". Ta samastas end talupoegadega. Ütles et kunstnik peab omaks võtma talupoegade elustiili, kui tahab neid mõista. Pissarro ja linn 1890 aastatel maalis Pariisivaateid. See ei olnud kindlasti talupoegi armastavele kunstnikule kerge, kuna tema jaoks kehastas linn rahavõimu. "Sotsiaalsed pahed", milles on detailselt kujutatud kuidas kapitalism viib linnauinimese viletsusse ja meeleheitele. "Bulvarite sari" tegi sarju nagu Monet. Need sarjad läksid nagu soojad saiad. Kuid need maalid valmistasid talle probleeme. Näib et Pissarro tahtis nende maalidega raha teenida ja oli valmis loobuma oma põhimõtetest ja minema kompromissile, ise nende maalide väärtuses kaheldes. Pidi need maalid tegema kallitest hotellidest, nende inimeste tubadest keda ta ei sallinud. Näib et tundis isegi piinlikkust. Terviklikkus ja linn Figuurid on pigem värvilaigud ühtses tervikus
1930. aastate loomingule. Triik maalis rahulikke, üldistavaid maastikupilte. V. Ormisson rakendas dekoratiivseks stiliseeritud impressionistlikku tehnikat suuremõõtmelistes maastikumaalides. Noorematest olid kõige selgemalt Pariisi koolkonnale orienteeritud kuus maalijat, kelle esteetilise programmi lähedust kinnitas grupinäitus 1939.aastal: Adamson-Eric (šedöövriteks õhulised virtuooslikud Kreeka-reisi pildid), Aleksander Vardi (annab edasi Pariisi bulvarite sumedat valgust), Jaan Grünberg (kasutas eriti küllastatud, tihti kontrastseid värvitoone ja saavutas parimaid tulemusi monotüüpiatehnikas), Kristjan Teder (lillemaal lemmikala), Kaarel Liimand (maalis hoogsate pintslitõmmetega ja jättis valgeid laike mõne puhta värvitooni sisse) ja Karl Pärsimägi (matkis otseselt Matisse`i puhtaid värve ja tasapinnalist dekoratiivsust.
annaabi.ee 
