ise). 1) Kunstiteos Fraasiga “E-objekt” peetakse sageli silmas kunstiteost (maali, skulptuuri vms) 2)Kunstiteose tahk “E-objektina” ei käsitleta mitte kogu kunstiteost tervikuna, vaid teatud tahku –tajutavat /pertseptuaalset osa. 3)Esteetiliste omaduste kandja E-objekt kui objekt, mis kannab E-omadusi: ilus, graatsiline, harmooniline jne 2. Kuidas määratletakse hoiakuteoorias (Stolnitz jt) E-objekti? E-hoiaku teooriates (Stolnitz, Bullough, Tomas jt) määratletakse E-objektina objekti, mille suhtes võetakse esteetiline hoiak 3. Mis on ontoloogiline universalism ja mis mõttes on see egalitaarne teooria? E-hoiaku teoreetikute tüüpiline eeldus: “ E-objektiks saab olla mis iganes asi” Seda eeldust nimetan ontoloogiliseks universalismiks. Egalitaarne teooria- üritab leida vastuseid võrdsuse ja võrdsustamisega seotud küsimustele. 4. Kirjeldage psühholoogilist ja füsioloogilist etteheidet ontoloogilisele universalismile
7. Esteetilise hoiaku objekt: E-hoiaku teooriates (Stolnitz, Tomas jt) määratletakse esteetilise objektina objekti, mille suhtes võetakse... esteetiline hoiak, (esteetiline vaatenurk), (esteetiline lähenemine). 2. Kuidas määratletakse hoiakuteoorias (Stolnitz jt) E-objekti? E-hoiaku teooriates (Stolnitz, Tomas jt) määratletakse esteetilise objektina objekti, mille suhtes võetakse... esteetiline hoiak, (esteetiline vaatenurk), (esteetiline lähenemine). E-hoiaku teoreetikute (Bullough, Stolnitz, Tomas jt) tüüpiline eeldus: "Jah, saab küll! E- objektiks saab olla mis iganes asi": me võime E-hoiaku võtta mis iganes objekti suhtes. Seda eeldust kutsume ontoloogiliseks universalismiks. 3. Milles seisneb ontoloogiline universalism? E-hoiaku teoreetikute (Bullough, Stolnitz, Tomas jt) tüüpiline eeldus: "Jah, saab küll! E- objektiks saab olla mis iganes asi": me võime E-hoiaku võtta mis iganes objekti suhtes. Seda eeldust kutsume ontoloogiliseks universalismiks.
dramaatilist kogemust. Nad tunnevad erutust ja elevust, kuid nad suudavad oma nooremaid sõpru veenda, et kõk toimuv on vaid näitemäng: ,,Ära kurvasta, kõik see pole tõsti tõeline". Kui etendus ähvardab muutuda liiga realistlikuks, siis kogenud täiskasvanud võivad end selle eest kaitsta närvilise naeruga ning seega purustada teatri lummuse täielikult. Niisugune on reaktsioon ,,psüühilise distantsi" kadumise vastu (Bullough, 1912), mida võib mõnikord märgata teatrites, kus publik ümbritseb mängulava ning need, kes istuvad esimeses reas, võivad laval olevaid näitlejaid peaagu puudutada. Kui näitemäng on verd tarretama panev melodraama, siis ringlava puhul võib see muutuda liialt lähedaseks, mis pole enam mugav.Oletagem, et hästimängitud stseenis mees peaaegu tapab kirvega oma naise. Osa
annaabi.ee 
