Need tööd olid alustpanevad mh ka hüübimisvastaste süsteemide loomiseks, so nt vereülekande arengus. (Muide, ka Carl E. H. Schmidt oli andnud panuse vere uuringutesse, luues uue metoodika vere koostise analüüsimiseks ning näidates, et suhkur on vere normaalne koostisosa.) Nimetage 19. sajandi Tartu ülikooli arstiteaduskonna juhtivaid õpetlasi (nende panus teadus- ja meditsiinilukku) Alates 1847. aastast Tartus töötanud professor Rudolf Richard Buchheimi (1820-1879) eksperimentaalfarmakoloogia laboratoorium oli esimene ja 20 aasta Buchheim viibis Tartus aastail 1847-1867 jooksul ainukene omalaadne maailmas. Laboris uuriti ravimite koostist ning toimet katseloomadel, kasutades eksperimentaalse füsioloogia meetodeid, mida samal ajal Tartus täiendasid Fr. Bidder jt. Buchheimi järglane farmakoloogia, dieetika ja meditsiiniajaloo professori kohal aastail 1869- 1872 oli Tartu ülikooli kasvandik Johann Ernst Oswald Schmiedeberg (1838-1921)
lihase kohtumiskohas, trükis tulemused 1856. Fosteri füsioloogiaõpikus ei olnud veel 1893 märget kuraare kohta & närvi-lihas-ülekannet peeti ebaselgeks. · 1846 valiti Dorpati ülikoolis professoriks Rudolf Buchheim, kes asus 1847 ametisse · Buchheim alustas süstemaatilist eksperimentaalset uurimistööd kogu kaasaegse materia medica kallal · Esimene farmakoloogiainstituut Saksamaal asutati 1849, Inglismaal - 1905 ; 1847 Tartus (R. Buchheimi majas). · Oswald Schmiedeberg oli farmakoloogiaprofessor Tartus 1867-1872 · Schmiedeberg eraldas esimesena punasest kärbseseenest muskariini ning näitas, et see mõjub südamele sarnaselt uitnärviärritusega · Schmiedeberg suundus Tartust pärast Prantsuse-Preisi sõda laiendatud Strasbourg'i ülikooli · Samal ajal lahkus Tartust Strasbourg'i teraapiaprofessor Bernhard Naunyn (1839-1925); aastal 1873 hakkas nende
tehti farmakoloogilisi uurimusi katseloomadel. Buchheimil kujunes välja terve hulk õpilasi ning koostööd tegi ta tollal kuulsa Tartu füsioloogiakoolkonnaga. Buchheim ise uuris ainete difusiooni ja endosmoosi (läbitungimine poolläbilaskvatest membraanidest), nende muutumist organismis ja väljumist sealt. Mitmes tema juhendamisel tehtud töös näidati, kuidas aine imendumine, jaotumine ja eritumine määrab ravimi farmakoloogilise toime. Buchheimi laboris uuriti ka seedimis- ja seedetrakti motoorika mõjutamist ravimitega. Tehti etüülalkoholi, kloroformi ja veregaaside farmakokineetilisi uurimisi, samuti tegeleti antiseptikutega (mõneti juba nt enne Listerit). Veel on Buchheim ajalukku läinud uue ravimite klassifikatsiooni loomisega (1849, 1853- 1878). Uus klassifikatsioon põhines ainete keemilistel ja farmako-dünaamilistel omadustel. (Varem andis materia medica ravimite loendi mõnikord isegi tähestiku järjekorras...) R
annaabi.ee 
