kujutada portree puhul kõige tähtsamaid detaile - silmi ja käsi. Tundub, et kunstniku parem silm vaatab ühte nurka, vasak silm teisele poole. Kätte on maalinud Dürer ohakataimed, mis märgivad noore kunstniku valmidust torgata igaüht, kes takistab tal jõuda kunstnikutee tippu. 1498. aastal valminud "Autoportree 26-aastasena" on töö, kus Dürer kujutab end poolprofiilis, vabas poosis, käsivars toetumas lauale. Elegantselt mõjuvad käes olevad hirvenahksed kindad ja brodeeritud servaga kostüüm. Kunstniku nõrkusest detailide vastu annab tunnistust lokkide ülitäpne kujutamine. Dürer näitab oma näojooni pisut nurgeliselt, ometi demonstreerib ta tulevastele põlvkondadele uhket meest, kes usub oma andesse ja väärikusse. Aken tagaplaanil on märk, et Dürer on omaks võtnud Veneetsia portreekunsti uusimad suunad. Akna alla on kirjutatud: "1498. Selle maalisin ma enda järgi. Ma olin 26- aastane
Aramisel oli taskurätt maha kukkunud, ja kahtlemata tähelepanematusest oli ta sellele peale astunud. D'Artagnanile näis see hetk oma sündsusetu käitumise heakstegemiseks väga 49 soodsana: ta kummardus veetlevalt naeratades ja vaatamata musketäri jõupingutustele taskurätti talla all hoida tiris selle ikkagi välja ning ulatas Aramisele, öeldes: «Härra, ma usun, teil oleks kahju kaotada seda taskurätti.» Taskurätt oli tõesti rikkalikult brodeeritud ja ühes räti nurgas võis näha vappi ning krooni. Aramis punastas kõrvuni ja pigem haaras kui võttis taskuräti gaskoonlase käest. «Näe, kuidas on lood!» hüüdis üks kaardiväelane. «Kas sa tahad ikka veel väita, diskreetne Aramis, et oled riius proua de Bois-Tracyga, kuigi see võluv daam osutab nii suurt vastutulelikkust, et laenab sulle oma taskurätte?» Aramis heitis d'Artagnanile pilgu, mis annab inimesele mõista, et ta on saanud endale surmavaenlase
» «Kui kaugel olete ladina autoritega?» «Mu Horatiuse eksemplari on keegi ära varastanud.» «Kui kaugel olete Aristotelesega?» «Aga vennas, kes oli see kirikuisa, kes ütles, et ketserluse redupaigaks kõigil aegadel on olnud just Aristotelese metafüüsika tihnikud? Sülitan Aristotelesele! Ma ei luba tema metafüüsikal oma usku kõigutada.» «Noormees,» ütles ülemdiakon, «viimasel kuninga linnasõidul oli ühel Philippe de Comminesl nimelise aadlimehe hobusetekil brodeeritud deviis, mille üle teilegi soovitan järele mõelda: Qui non laborat non man-ducet.» Skolaar oli hetke vait, sõrm kõrva juures, silmad maha löödud ja nägu vihane. Äkki pöördus ta Claude'i poole linavästriku vilkusega. «Niisiis, armas vend, te keeldute mulle üht Pariisi soTigi andmast, et pagarilt leivatükki osta?» «Qui non laborat non manducet.» Paindumatu ülemdiakoni vastust kuuldes peitis Jehan oma pea käte vahele nagu nuuksuv naine ja kisendas meeleheitlikult:
annaabi.ee 
