Brockmann sidus eesti keeles luuletamise korraga kahte taustsüsteemi: saateluuletuse horatiuslik ülesehitus (vrd Horatiuse programmiline ood 1.1) põhimõttel ,,igaühele on oma tegevus armas" kuulutab eesti keeles luuletamise humanistlikule õpetlasele vääriliseks tegevuseks; teose pealkiri aga kinnitab Opitzi poolt saksakeelsele luulele kehtestatud reeglite järgimist. Eestikeelset luulet kirjutas R. Brockmann siiski ainult pulmadeks, muud puhud leidsid eesti keeles ülistamist alles Brockmannile järgnenud autorite poolt. Kadrina-periood Kuigi R. Brockmann oli üksikuid juhuluuletusi kirjutanud juba enne Tallinna tulekut, poleks ta ilmselt ilma P. Flemingi otsese eeskuju ja sõpruseta aastail 16351639 olnud ilmaliku juhuluule viljelejana nii produktiivne ja oleks pühendunud tõenäoliselt juba varem intensiivsemalt oma teoloogikutsumusele. Hoolimata tihedast sidemest Tallinna ja Eestimaa kirikutegelastega (Pühavaimu kiriku estofiilist õpetaja Simon Blankenhageni,
tagantjärgi tähtsus seisnes selles, et see oli just esimene eestikeelne silbilis-rõhuline luuletus. Ilmaliku juhuluule harrastamise asemele asus just Kadrina-perioodil vaimulik kirjasõna, millest trükivalgust nägi 24 kirikulaulu tõlget. Ja just need olid kuni piibli ilmumiseni eestlaste seas kõige populaarsemad tekstid. Toomas Pauli meelest pole õiglane Brocmanni hinnates seda osa tema tööst kõrvale jätta ainult sellepärast, et need on kõigest tõlked.. Kadrina-perioodil lisandus Brockmannile aina uusi ameteid, näiteks sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks, Virumaa praostiks ning Uue Testamendi tõlkekomisjoni liikmeks Heinrich Stahl pani aluse eesti keele vanale ortograafiale, mis põhines saksa keele reeglitel. Selle grammatika kultuurilooline tähtsus seisneb taas selles, et ta on esimene. Tänased uurijad ei ole sugugi kindlad , et Stahli saksa keele liistudele painutatud grammatika meie keele arengule palju head tegi. Kõnealune grammatika ilmus 1637
kaheks- ühed jäid Tallinnasse ootama reisilisi ja teised läksid koju juhtnööre saama, et Pärsiasse sõita. Tallinnas elades võttis Fleming osa seltskonnaelust. Sõbrunes Reiner Brockmanniga., kellele Fleming tutvustas Opitzi uusi poeetikapõhimõtteid, mõjutades nii ka tärkavat eestikeelset juhuluulet. Tallinnas asutas ta ka koos sõpradega lamburiühingu, nagu Saksamaal moes oli. Mõned haruldased luuletused sellest ajast. Üks pühendusega Tallinna Gümnaasiumile ja teine Reiner Brockmannile pulmadeks. Tallinnas armus Paul Fleming kaupmehe Heinrich Niehuseni keskmisesse tütresse Elsabesse, kes aga luuletaja kiindumusele samal määral ei vastanud. 1636 aasta märtsis Pärsiasse suunduva saatkonnaga uuesti Moskva poole teele asudes uskus Fleming siiski, et ta on neiu endale võitnud. Kui ta tagasi tuli 1639, siis Elsabe oli vahepeal abiellunud. Siis armus Fleming Elsabe nooremasse õesse Annasse.
annaabi.ee 
