Vürst, kes peab oma poegi lollideks on plaaniga nõus ja palub Annal asjad ära korraldada. II- Peole koguneb väheaval Peterburikoorekiht. Anna viib kõik külalised oma vana tädi juurde, kes tema igavat juttu puhtalt viisakusest kuulavad. Tähtsamad külalised prantsuse pagulased abee Morio ja Mortemart. Peole saabub vürst Bezuhhovi vallaspoeg Pierre, kes on seltskonnas kogenematu ja hajameelne ning rikub seetõttu paljusid viisakusreegleid. III- Pierre kohtub peol vana tutava Andrei Bolkonskiga, kes on minemas sõtta (Napoleoni vastu). Oma raseda naise plaanib ta saata maale isa juurde. IV- Kui v. Vassili peolt lahkub, läheneb talle Anna Mihhailovna, kes palub tal kosta oma poja eest Keisrile. Vürst nõustub sellega viimaks vastumeelselt. Pierre eksib taas kogenematusest seltskonna viisakusreeglite vastu, kuid Bolkonski päästab ta halvimast. V-Pierre läheb Andrei Bolkonski juurde õhtust sööma. Bolkonski kurdab, et pole oma abieluga rahul ja soovib, et ta polekski abielus
Armastus ongi temale kõige olulisem elus. Küll aga juhtub selles Natasa esialgu väga päikselisena tunduvas elus väga palju õnnetusi. Kõigepealt on Tolstoil kaunilt kirjutatud Natasa esimesest ballist. Aadlikel komme, kui võsukesed said teatud aastad vanaks, siis saadeti nagu väljanäitusele, esimesele ballile. Esimesel ballil olles tahab kangesti tantsima saada. Tantsima võttis Pierre Bezuhhov. Esimene suur armastus Andrei Bolkonski. Kohtub Bolkonskiga, peab temaga abielluma, aga juhtub niimodi, et iga tüdruku ellu satub ikkagi üks paha poiss ka, üks halb poiss, pätt poiss. Satub Natasa teele Anatol Kuragin. Natasa on nii noor ja nii puhas ja õrn hing, kes usub kõike, mida talle räägitakse. Kuragin oskab rääkida väga ilusaid jutte, Natasale näib tunduvat, et tegelikult armastab Kuraginit. Tulnuks võibolla sellest kõigest kergemini välja, kui Bolkonski mõistnuks, et
Tolstoi hakkab plaanima suuremat romaani, ajaloolist romaani. Tegelikult ei olegi Tolstoi ajastust väljas ta tunneb ka ajaloo vastu huvi. Ta tahaks rääkida samal teemal, millest räägivad kõik, aga ta tahab sellest rääkida teistmoodi. Algselt on teose pealkiri ,,Dekabristid". Nad on ajastu kangelased. 1856. aastal kuulutas Aleksander II poliitvangidele välja amnestia, ka dekabristidele. Väga vähesed tulid Siberist tagasi. Samal aastal kohtus Tolstoi ühe endise dekabristi Bolkonskiga. Ta hakkabki kavandama teost tagasitulnud dekabristidest. See teos pidi olema suunatud kaasaegsetele noortele. Tolstoid hakati võrdlema Herzeniga. Ekslikult peeti teda ka radikaaliks ja tema mõisas korraldati läbiotsimine. Lõppkokkuvõttes sellest midagi välja ei tulnud. Ta kirjutas sellest ainult katkendi. Ta märkas, et see toon meenutab kaasaegset publitsistikat. Ta ehmus, kuna ta hakkas sarnanema nendega, keda ta vihkas. Nüüd hakkab ta kavandama ,,Sõda ja rahu". 1861
annaabi.ee 
