Ta oli muide ka juba ära teeninud raudse leedi hüüdnime, see juhtus 1976. aastal seoses tema otsekohese ja väga terava väljaastumisega Nõukogude Liidu imperialistliku poliitika vastu. Mis veel huvitavam selle nime andis Thatcherile ajaleht Krasnaja Zvezda ja seda levitas Moskva raadio, arvates oma rumaluses, et naeruvääristab nii Suurbritannia peaministrit. Ajalugu näitas, et Thatcher kannatas võrdluse raudse kantsleriga (s.t Bismarckiga) edukalt välja. Selle kõrvale sobis orgaaniliselt vastumeelsus kõrgete maksude suhtes, mida Thatcher eriti kirkalt väljendas 1966. aastal, märkides, et leiboristid oma maksupoliitikaga ei tüüri mitte sotsialismi, vaid kommunismi suunas. Ning lõpuks tõsiasi, et napilt enne peaministriks saamist julges ta välja öelda paljude brittide hirmu: võõra rahva, s.t oluliselt erineva kultuuritaustaga immigrantide sissevool ei pruugi tuua head.
veel võimalik päästa? Nii nagu päriselus, nii ka raamatutes seisavad tegelased silmitsi selliste probleemidega. Herman Hesse ,,Stepihunt" peategelane Harry Haller elab ajas, kus ümberringi valitsevad ,,tormilised kahekümnendad" labaste slaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revansistlikud sõjaõhutuskõned. Teoses on oskuslikult kujutatud heaoluühiskonna mõju inimesele, mis hakkas kujunema 1880 aastal Saksamaal Bismarckiga, kus hakati riigile olulistele ametnikele pensione maksma Teose peategelane Harry Haller on intellektuaal, kelles domineerivad kaks hinge ,,hunt" ja ,,inimene". Poleemika seisnebki selles, et Haller ei suuda kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti lepitada. Ainsa võimaliku väljapääsuna näeb ta enesetappu, mis päästaks teda maistest piinadest. Harry ei sobi tänapäeva ühiskonda, mis põhineb õnnele
peamiseks kantsiks, samal ajal kui Prantsusmaa kõikidest revolutsioonidest ja pööretest hoolimata oli ikka olnud vabariikliku, liberaalse või lausa mässumeelse ideoloogia kandjaks. Vastasseis vaimumaailmas ilmnes eriti seoses reformidega Kolmanda vabariigi ajal, 1880. aastatel, kui Prantsusmaa hümniks sai senine mässulaul "Marseljees", rahvuspühaks 14. juuli ja kuulutati välja amnestia Pariisi Kommuuni eest võidelnuile. Vestluses Saksamaa kantsleri poja Herbert v. Bismarckiga ütles vene välisminister Nikolai Giers: "Liit bandega, kuhu kuuluvad Grévy, Clemenceau ja teised sulid, oleks võrdne enesetapuga." 1887 lausus Prantsusmaa president Jules Grévy: "Oleks tõsine eksitus tõmmata meid liitu tsaari impeeriumiga." "Marseljeesi" kuulamas Ometi olid riikide julgeoleku ja välispoliitika probleemid mõjukamad poliitilistest ja ideoloogilistest sümpaatiatest. Juulis 1891 saabus Kroonlinna Prantsuse sõjalaevastiku eskaader
Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862. aastal Preisi valitsusjuhiks ,,tugeva käe" poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki. Saksamaa ühendamises hakkaski juhtivat rolli mängima Preisimaa ja Preisi kantsler Bismarck, kes oli kantsleriks nimetatud 1862. aastal pärast Wilhelm I surma. Ta otsustas Saksamaa "raua ja verega" ühendada. Von Roon oli sõjaväeminister ja figureeris ka koos Bismarckiga poliitikas. Ta juhatas efektiivselt armeesid tema sõdades. Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik, kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht. Preisimaa ambitsioonid ja vastuolud Austriaga. Schleswig-Holsteini konflikt 1863-1865 (Düppeli lahing ja Gasteini konventsioon). 1864
annaabi.ee 
