teiste tõhusamate energiaallikate kasutamisele. Selle peamiseks põhjuseks on ühelt poolt nafta- ja gaasivarude ammendumine ning teiselt poolt tarbimise plahvatuslik kasv Aasias, eeskätt Hiinas, Indias ja Indoneesias. Nii USA-s, Jaapanis, Kanadas kui ka Euroopas on käivitatud ulatuslikud riiklikud vesinikuenergeetika ja kütuseelementide uurimis- ja arendusprogrammid. Esmakordselt väga pika ajavahemiku järel ületavad USA-s kütuseelementide arendamiseks eraldatavad riiklikud vahendid biokeemiale määratud ressursse. 2003. aastal allkirjastasid Euroopa Liit ja USA memorandumi nn vesinikuühiskonna rajamiseks, tuginedes veendumusele, et 21. sajandi põhilisteks energiakandjateks kujunevad vesinik ja metaan. Vesiniku kui ühe põhilise energiaallika tootmise, transpordi ja käitlemise infrastruktuuri väljaarendamine kujul, mis oleks majanduslikult põhjendatud, võimaldaks laialdaselt kasutusele võtta kütuseelemendid. Mis on kütuseelement?
2)füsioloogia (M. Tiitso) 3)farmakoloogia (G. Barkan) õppetool. Alexander Lipschütz, Alfred Fleisch ja Maks Tiitso täiustasid füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid teadlased sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele. Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof
täiustasid sj füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule pani aluse prof. Siegfried Loewe (1884- 1963), kelle uurimisvaldkonnad ulatusid ravimudade analüüsimisest või joodi toimest kilpnäärme ravisse, kuni emakasse toimivate ühendite farmakoloogiani (mis omakorda viis suguhormoonide temaatikani). Loewe järglaseks õppetoolis oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Barkan sunniti paraku 1938. a, ettekäändeks soov luua "rahvuslikku farmakoloogiat" lahkuma ning tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg).
meditsiinilistele probleemidele laiemalt haiguste mõistmiseks ja raviks kaasatakse nö mikrokosmosest väljapoole jäävaid tegureid päris-(makro)kosmost, religiooni, indiviidi eelmisi (karma) ja tulevasi elusid jms. Euroopalik lähenemine aga keskendub juba ammusest ajast (juured vähemalt Antiik-Kreekas, aga ehk juba Egiptuseski) inimesele, tema kehale, organitele, hiljem juba füsioloogiale, rakubioloogiale ja biokeemiale. Haiguste ravi seisukohalt on nn euroopalik lähenemine ilmselt praktiline. On aga ka juhitud tähelepanu probleemidele, mis sellega kaasnevad: nähakse üksikut, mitte üldist. Liigne füüsilise keha keskne lähenemine osutab ka küsimusele, mida ravida kas keha või hinge, eluviise jne. Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste. MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele
annaabi.ee 
